Kui juba Sahara kandis olime, käisime ära Erg Chebbis, mis on tuntud kõrgete liivaluidete poolest. Liivakõrb on ikka midagi erilist, ning kõrged liivaluited muudavad selle veel erilisemaks – kuidas loojuv ja tõusev päike joonistab välja nende kurvilised jooned ning tekstuuri, kuidas valguse muutudes muutub ka nende värvitoon, külmast hallikasvalgest soojaks kollaseks ning seejärel hõõguvaks roosaks…

Liivaluited on ilusad, kuid minu peamiseks ajendiks oli võimalus tsikliga natuke liivas hullata – kohvrid küljest ära võtta ning ratta kergust ära kasutada. Ja milline vahe on koormata Gessuga düünides ringi uidata, olles harjunud kogu aeg suure koormaga sõitma – ratas tundub lausa õhkkerge :). Isegi kannatab liivas teda füüsiliselt tirida.

Muidugi sõit polnud nii roosiline kui oleks soovinud – esirehviks oli täielikult asfaldisõiduks mõeldud ning üle poole kulunud Metzeler Tourance ja taga peaaegu täielikult kulunud Mitas E-09. Et pehmes liivas mingitki haaret saada, pidin siselohvita rehvide kohta kasutama ülimadalat rõhku (8-10 PSI). Siis tekkis väike haare tagarehvi äärtest (keskel oli vaid millimeeter-kaks mustrit alles) ja esiots ei otsinud “oma teed” enam liiga agressivselt. Ainus abivahend selliste rehvidega sõites on moment, mida pidi kogu aeg hoidma ja õnneks suure väändega laisalt pöörleva Gessu mootoriga on seda suht pingevaba teha – lased tal ühtlaselt vaid 3000-4000 pöörde juures laulda ja muudkui vinnab sind pehmes liivas liivavurrina edasi justkui auruvedur – isegi tõusudel on nendel madalatel pööretel hea tuntav haare. Kui väga ässamoodi tuuritama hakkad, hakkab siledate rehvidega väga kaapima ja kaevab ennast sisse. See liikumismomendi hoidmine on väikestes düünides muidugi üsnagi keeruline, kus ruumi vähem ja kui kogu aeg pead mõtlema, kuhu pöörata ja kogu aeg trajektoori ette planeerima, arvestades düünide eripäradega – puhmaste, kallete, liiva konsistentsi ja pehmuse, harja teravuse (mida enamasti ei näe) ja muu säärasega. Vaid üksikutes kohtades (langustel ja piisava hoovõturuumiga) võid seisma jääda, sest muidu ei saa nende “lambaninadest” rehvidega enam tagasi liikuma 😛 . Kõige tobedam on kinni jääda düünidevahelisse “kaussi”, kust saab välja vaid hästi planeeritud spiraalidega. Suuremates düünides on teised printsiibid ja saab veidi vabamalt suuremaid kiirusi harrastada ja pill korralikult pöördesse lasta isegi kolmandas-neljandas käigus – ainus oht on liiga uljaks muutuda. Korra sai üle düüniharja ka peaaegu et salto ära pandud – sest tõesti ei näe, mis teiselpool harja tuleb, kui üles ronid ja seisma jääda ei tohi. Korra avastasin harjale jõudes teiselt poolt eest praktiliselt vertikaalse languse ja nii ma siis teiselepoole uperkuuti käisingi. Õnneks tsikkel seljapeale ei kukkunud.

Kõik kohad on muidugi suht varsti liiva täis, nii et krigiseb – rutska, hoovad, trossid, õhupuhasti, külje-keskjalg jne, nii et tehnika terviele see hästi ei mõju. Aga kuna see arvatavasti meie viimane selline võimalus, tuli selline tõelistesse düünidesse sõit siiski “ära teha” 🙂 Võtsin väikse kaamera kaasa, et mõned klõpsud teha, et kogu seda kõrbesõidu ilu jäädvustada (Kariina tegi kämpingu lähistel Erg Chebbi äärealadel ka kõrvaltvaatajana sõidust mõned klõpsud).