Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Varsti pärast piiri peatume kontrollpunktis, kus päritakse meie sihtkoha kohta. Vastame, et soovime õhtuks jõuda Dakhlasse, mille peale politseinik ohkab ning möönab, et seal on “probleeme”. Lääne-Sahara võib de facto kuuluda küll Marokole, ent sahraavid, nagu Lääne-Sahara elanikud ise end kutsuvad, unistavad iseseisvusest . Valjusti sellest muidugi rääkida ei söandata, kuna see võib halvasti lõppeda. Pealegi, Maroko valitsuse abita oleks tänane modernne infrastruktuur Lääne-Saharas ikka veel kauge unistus, samas kui täna on Lääne-Sahara palju rohkem Euroopa moodi kui suurem osa Aafrika riikidest.
Probleemid Dakhlas tähendavad seda, et peame ööbima kuskil mujal, ning pooljuhuslikult satume veel enne Dakhlat ühele isoleeritud lahesopis asuvale mereäärsele telklaagrile, kus oleme ainsad külalised. Õigupoolest ainsad hingelised üldse, sest isegi valvurit ei paista olevat, ehkki koht on ühe telklaagri kohta väga korralik – dushid, tualetid ning hästivarustatud köök on kõik olemas, ning mitte miski ei ole luku taga. Miski nagu ütleks “tere tulemast!”.
Laagri ümber tiirutades õnnestub meil tsikkel korralikult ülipehmesse liiva sisse kaevata, ning seni, kuni teda välja sikutame, tuleb üle düünide kohale ka valvur.
Kuna tuul on mererannal tugev ning pinnas liivane, ei ole meie oma telgi ülespanek mõeldav, nii et otsustame ööbida ühes statsionaarsetes telkides. Kallis küll, aga me pole kordagi säärases telgis maganud, ning see on elamus omaette. Kui vaikne on selle sees, vaatamata sellele, et väljas tahavad juuksed peast minema lennata…
Mingi rahutunne sigineb hinge, mis süveneb veelgi, kui veedame viimased valged tunnid päevast jalutades veepiiril, kus mõõn on paljastanud muidu merelainete alla peituva elu – kui palju merekarpe on kivide küljes, kui palju tigusid…
Öö on siin pime, ning ehkki telgi õrn loperdamine annab aimu väljas möllavast tuulest, on selle tihedakoelise kesta sees soe ja hubane.
Hommikul valmistab valvur meile “sahraavi teed” – kanget rohelist teed, mis valmib sütel ning mida enne joomist mitu-mitu korda kõrgele tõstetud kannust pisikesse klaasi, ja sealt tagasi valatakse, nii et tekib õhuline vaht. Tees on palju suhkrut, aga karges, pilvises hommikus tekitab see sooja tunde, millega lahkudes, taas teele asudes peame tõdema, et selles kohas, sellises elus on natuke muinasjuttu.
Edasi põhja suunas kulgedes on hinges rahu, ajataju on kadunud, ning pole muud, kui imestada selle lageda ja tuulise, kahe loodusjõu ning võõrvalitsuse kontrolli all oleva maa võlu üle.
Tahes-tahtmata tekib mul sellise maastiku vaatamisel sürreaalne tunne. Nagu kusagil kaugel planeedil või väheke Mad-Max stiilis. Ja sealt pöörduvad mõtted, juba fantaasialennuga, kuulsa filmimehe veel ilmumata filmi kaadriteks. Mulle meeldib.
Euroopa juba käeulatuses, nõme, keda ma nüüd hakkan jälgima??? Mõelge ikka teiste peale ka, äkki keerate taas lõuna poole? 😀
Oleks muidugi tore Gessule üks korralik hooldus teha ja üks aasta jagu veel ringi veereda, sest kaardil haigutab praeguse seisuga veel üks suur auk Aasia näol. Aga paraku on kõik ressursid ammendatud ning ettevõtmise loomulik surm, mida oleme niigi suutnud päris korralikult edasi lükata, lähenemas – õhust ja armastusest teepeal lõpmatuseni ära ei ela 🙂
Kas vaatate Hispaanis/Portugalis/Prantsusmaal ka ringi, või on otsejoones kojusõit?
Euroopa on niivõrd kallis, et erilist ringitamist ei tule – ette rutates olgu öeldud, et näiteks Portugalis maksab bensuliiter umbes 1,56 EUR, mis on ikka täiesti astronoomiline. Ei mäletagi, et oleks kusagil nii palju maksma pidanud. Võib-olla siin-seal korrigeerime marsruuti veidi selliselt, et trehvaks mõnesid teel olles tekkinud sõpru, kelle juures saame loodetavasti ka öömaja, aga “turistitamine” on selleks korraks vist küll läbi.