Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.

Nouakchotti üheks (ainsamaks) vaatamisväärsuseks ongi linnast mõne kilomeetri kaugusel olev kalasadam, kus käib tihe sagimine – erksates värvides kalapaadid tulevad ja lähevad, naised voorivad mööda merekallast edasi-tagasi, suured pesukausid pähe sätitud, et nendega värskelt saabunud meresaadused sealsamas asuvale turule müügiks viia, kummikutes kaupmehed seisavad jalgupidi lehkavas vees oma müügileti ees, millel lösutavad hiiglaslikud kalarümbad. Keegi parandab kalavõrkusid, keegi hooldab paadimootorit. Lapsed mängivad lainetega, emad müüvad sealsamas soolases mereõhus värskelt küpsetatud pontšikuid. Kogu elu oleks nagu sinna kalasadamasse koondunud, ja eks ta üks melu ole.

Kuna suurt rohkemat Nouakchottis näha pole, siis niipea kui tsikkel jälle ühes tükis, asusime jälle teele, sihiks umbes viiesaja kilomeetri kaugusel asuv, suuruselt teine linn Mauritaanias, millel nimeks Nouadhibou. Sõit oli kohutavalt üksluine, kulgedes läbi tühjade väljade, kus liiva tuiskas nii mis hirmus ning kus isegi kontrollpunkte oli vaid mõned üksikud. Nendeski nägid politseinikud välja nagu muumiad, näod liiva kaitseks turbanisse mähitud nii et ainult silmad paistsid.

Kui neljakümnekraadisest kõrbest lõpuks mere kaldal asuvasse Nouadhibousse jõudsime, mõjus meretuul niivõrd värskendavalt, et leidsime endas olevat veel piisavalt energiat, et sõita Nouadhibou poolsaare lõunatippu, kus võib imetleda üht suurt laevavrakki. Nouadhibou laht on viimaseks puhkepaigaks suurele hulgale laevavrakkidele, mis nagu Luandas, Angolaski, on sinna lihtsalt veetud ning roostetama jäetud, sest laeva mahakandmine – kui seda teha nõuetekohaselt – on laevaomanike jaoks väga kulukas protsess. Nouadhibou poolsaare lõunatipus, Cap Blanc’is olev alus on üks värskemaid saabujaid sellel “kalmistule” – sellele viitab seegi, et sattusime ise pealt nägema, mismoodi kohalikud sellelt mingeid torusid, hüdraulikaseadmeid ja muid juppe minema tassisid.

Nouadhibou ise midagi erilist pole – või kui aus olla, siis jättis asjalikuma mulje kui Nouakchott, kuidagi organiseeritum ja puhtam – isegi päris töökodasid nägime, ning DHL ja UPS olid käeulatuses, seega ilmselt veidi parem koht asjade parandamiseks, kui hädasti vaja. Muidu aga tüüpiline hirmtuuline, liivane kõrbelinn, kus käheda häälega mullad koraani retsiteerivad:

[audio:Nouadhibou_ohtu.mp3|titles=Käheda häälega mulla üle tuulise Noadhibou koraani retsiteerimas]