Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.
Nouakchotti jõudes ootas meid ees ei miski muu, kui järjekordne tsikli lahtivõtmine, et teha selgeks, kust küll nii palju õli võib tulla.
Mauritaania on seninähtud Aafrikaga võrreldes kui teine maailm – vihmadest küllastunud rohetav savann asendub liivaväljale laiali puistatud kuivetunud rohututsakatega, asulad meenutavad enam telklaagreid kui reaalseid külasid, ning harjumatult palju on näha kaamleid. Ka inimesed on teistmoodi – heledama naha ning hoopis teistsuguse riietumisstiiliga kui näiteks Malis – siin-seal näeb vilksatamas burkat ning mehed kannavad boubou’sid – maani ulatuvaid, sügavate lõhikutega hõlste, mis ausalt öeldes jätavad küllaltki ebapraktilise mulje.