Mauritaania on seninähtud Aafrikaga võrreldes kui teine maailm – vihmadest küllastunud rohetav savann asendub liivaväljale laiali puistatud kuivetunud rohututsakatega, asulad meenutavad enam telklaagreid kui reaalseid külasid, ning harjumatult palju on näha kaamleid. Ka inimesed on teistmoodi – heledama naha ning hoopis teistsuguse riietumisstiiliga kui näiteks Malis – siin-seal näeb vilksatamas burkat ning mehed kannavad boubou’sid – maani ulatuvaid, sügavate lõhikutega hõlste, mis ausalt öeldes jätavad küllaltki ebapraktilise mulje.

Mauritaanlastes on palju araabia verd, ning see ei väljendu mitte ainult nahavärvis ning näojoontes, vaid ka religioonis ning nende elustiilis, mida paistab väga hästi iseloomustavat pilt telgi varjus päev otsa tee lürpimisest ning “maailmaasjade arutamisest”, taustaks külamoshee ruuporist kostev kõrbetolmust kähiseva häälega mulla laul. Ometi ei ole Mauritaania kaugeltki nii jõukas kui näiteks Omaan või veel vähem Araabia Ühendemiraadid, ning seetõttu ei ole kõik kaugeltki mitte nii muinasjutuline. Nii tänavapilt kui inimeste maailmavaade omajagu erinev, mis võib-olla on ka põhjuseks, miks siin on kanda kinnitanud juba mitme turisti röövimise eest vastutuse võtnud Al-Qaeda – kipub ju terroriorganisatsioonidel olema suurim võim just vaesuses virelevates riikides, nagu näiteks Pakistan või Araabia poolsaarel asuv Jeemen.

Välisministeerium soovitab Mauritaaniasse vältimatu vajaduseta mitte reisida (sama soovitus kehtib teadupoolest ka Pakistani ja Jeemeni kohta), seega igati ootuspäraselt katkestavad meie teekonda läbi riigi lugematud kontrollpunktid, kus sageli pikema jututa – ütlemata isegi tere – nõutakse fiche’i. Ei, mitte altkäemäksu, vaid paberit, kus oleks kõik sinu isikuandmed kirjas, lisaks sõiduki andmed, et sinust mingi märk maha jääks – noh, et kui sind peaks kuskil kahe kontrollpunkti vahel rajalt maha võetama ning põõsasse veetama, siis vähemalt teatakse, kus intsident toimus. Mulle isiklikult tundub see mõistlikuma lahendusena kui eskortimine, mida on siin Mauritaanias samuti mingil ajal harrastatud (ja mis kardetavasti ei ole palju professionaalsem kui see, mida kogesime Pakistanis või Jeemenis), kuid kas siin selle infoga reaalselt ka midagi peale osatakse hakata, ei tea. Igal juhul olime targasti teinud, et olime hulga fiche valmis vorpinud, sest juba Mali piiri äärest Nouakchotti jõudmiseks pidime neid välja käima oma nelikümmend tükki (st. pidime kinni pidama neljakümnes kontrollpunktis).

Kontrollpunktid ei olnud siiski meie suurimaks peavaluks – 500 kilomeetrit enne pealinna, kui olime tee ääres seisma jäänud, et teha maastikust üks klõps, tundsin tuttavat lõhna – kardaaniõli! Pikema inspektsioonita oli selge, et kardaaniga oli kõik korras, kuid mis lekkis, oli käigukast, ning lekkis ikka korralikult. Hinge kinni hoides ning käigukasti aeg-ajalt õli juurde valades jõudsime ikka Nouakchotti välja, kus ees ootas…

… mis täpsemalt, sellest juba järgmises postituses. Seniks võite imetleda Mauritaania ootamatult kauneid maastikke – meile avaldasid nad küll muljet.