Keegi täpselt ei tea, kuidas Lõuna-Aafrika idarannikul asuv Coffee Bay, ehk eestikeeli Kohvilaht, endale nime sai. Räägitakse, et kohvi vedanud laev olla seal kunagi karile jooksnud, ja sealt olla see nimi tulnud. Kuid ega vahet pole – nagu värskelt valmistatud kohvi lõhn hommikul, nii tõmbab ka Coffee Bay inimesi ligi nagu võimas magnet.

Tavaliselt oleme sääraste magnetite suhtes küll umbusklikud, kuid läksime ikka. Võimas! Ei mingit hubast-tubast piimavahust kohvitamist, vaid tõsised kaljud ning ookeanilainete toores jõud. Veetsime rannal vee ja tuule vahelist võitlust jälgides ning kaljunukkidel turnides vist tunde, kuni päike loojuma hakkas, ja kauemgi veel.

Sealt põrutasime otse East Londoni külje all asuvasse Gonubie’sse, kus meid ootasid ees Nairobis kohatud Michnus ja Elsebie. Tegelikult olid nad oma tsiklid F650GS-id Addis Abebasse, Etioopiasse jätnud ning tagasi koju lennanud vaid mõned päevad varem. Teevad siin mõned kuud tööd, lendavad tsiklite juurde tagasi ning panevad jälle ajama, eriliste plaanideta.

Kuigi mõtlesime neid vaid hetkeks trehvata, keeldusid nad meid minema laskmast, ja nii peatusime nende ookeanivaatega majas mitu ööd – matkaelamusi heietades, superhead Etioopia kohvi juues (küll aga piimavahuta, sest vahustaja oli nende mitmekuulise eemalviibimise ajal oma “töölepingu” üles öelnud), mullivannitades ning süües häid ja paremaid roogasid – sealhulgas grillitud jaanalinnuliha ning kohalikku spetsialiteeti, biltongi (kuivatatud, soolatud loomaliha laastud). Mida veel tahta?