Lõunarannikul on juba teistmoodi aura. Kuidagi rahulikum, lõõgastunum. Kaplinnale lähenedes muutub mere äärde istutatud aedlinnade üldmulje küll eksklusiivsemaks, ehk isegi veidi upsakaks, kuid loodus ise on pigem vaoshoituma väljendusega.

Külmades toonides vesi vastu halli kaljut peksmas, rohelised, justkui muinasjutulised mäed maast tõusmas, taevas nii avar kui võimalik – tuleb öelda, et kogu seda ilu ning võimsust peab olema üsna raske vaos hoida. Kuid siiki – seisad mererannal, lained jalge ees vahutamas ning tuul juukseid peast rebimas, ent ometi ei teki lämbumise tunnet. Ta ei ürita sind edevusest endasse haarata, vaid laseb sul endal otsustada, mis sa sellest kõigest arvad.

Sama koht helis:

[audio:Tsitsikamma_ohtune_India_ookean.mp3|titles=Õhtune India ookean Tsitsikammas]

Väisasime Agulhase neeme, mis on Aafrika mandri lõunapoolseim punkt. Mis tähendab seda, et oleme otsa ringi pööranud ning põhimõtteliselt teel kodu poole.

Cape Agulhasest püüdsime öösel oma raadioga kinni mõned huvitavad signaalid. Üks neist oli kommunikatsioon 5998kHz peal, ei tea kas see oli majakavahtide või India-Atlandi ookeani suudmes olevate laevade vaheline?

[audio:Cape_Agulhas_raadiokommunikatsioon.mp3|titles=Raadiokommunikatsioon Cape Agulhases – majakavahid või mööduvad kaubalaevad?]

Ja tundub, et ka (pikemat sorti) raadiolained Indiast levivad üle samanimelise ookeani siia Aafrika lõunatippu – tuues tagasi head mälestused:

[audio:Cape_Agulhas_India_raadio.mp3|titles=India raadio kõlamas Cape Agulhases]