Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.

Kuna Djenné asub kahe jõe, Bani ja Nigeri vahel, siis iga-aastase suurvee ajal, mis saavutab maksimumi oktoobris, jääb linn saarele lukku ning on ligipääsetav vaid vett mööda.

Sõidukite üleviimiseks on käima pandud parv, kuid see käib nii suure ajaintervalliga, et seda võibki ootama jääda. Ootasime kõrvetava päikese all oma tund aega, et parv vähemalt teiselt poolt tulema hakkaks, kuid mingeid arenguid ei toimunud. Andsime endale aru, et kui parv peakski kunagi meie poole jõge jõudma, kulub siingi ilmselt vähemalt tund, aga kardetavasti rohkemgi, enne kui see täis laaditakse ja saame üle jõe. Samal ajal jõudis üks mootoriga piroog (nii kutsutakse siin lamedapõhjalist ühepuupaati) juba mitu korda üle jõe ära käia, ja kui paadimees, kes oli küllap märganud meid kärsitult ootamas, tegi meile ettepaneku meiegi tsikkel piroogi laadida, leppisime hinnas kokku, ning juba kangutaski kümme meest Gessut piroogi tõsta. Mõni minut hiljem olimegi üle, ning kümme meest, ise põlvini vees, tõstsid tsikli piroogi pealt maha. Vaadates, kui lihtsalt see kõik käis, ning piroogimehe üdini rahulolevat nägu, tundus reisi eest makstud 5000 CFA liiga palju (praamiga oleks olnud 2500 CFA), samas kui seda kõrvutada suure kauplemise tulemusel saavutatud 10 000 CFA-ga, mille pidime välja käima tsikli pealelaadimise eest Limbes, Kamerunis (kus polnud kümmet meest tarvis), ei olnud see nagu midagi. Raske on arvata, mis on kusagil õiglane hind.

Djenné oli huvitav, üsna teistmoodi atmosfääriga kõigist kohtadest kus käinud oleme. Kui peaks millegagi võrdlema, siis pakuks Yazdi või mõnd kõrbeküla Iraanis, kus ehitised samuti mudast, kuid siiani minu üheks lemmikpaigaks maamunal olev Yazd jätab märksa väljapeetuma mulje ning noodsamused kõrbekülad on palju vaiksemad, justkui aeg seisaks neis.

Djennés aga elu käib – kitsed määgivad, keegi sõrmitseb korat, Mali muusikas kohustuslikku keelpilli… aga kordagi ööpäeva jooksul ei kuule kutset palvele, sest moshee helisüsteem on rikkis. Sellesama maailmakuulsa moshee helisüsteem (ruuporid põhimõtteliselt) siis, mis pidavat olema ainus modernne asi selles moshees. Kohalikud seisavad igasugusele tänapäevastamisele vastu, et säilitada 1907. aastast pärineva moshee algupärasus.

Moshee ise ei näe oma silmaga vaadates nii suur välja kui mõne pildi põhjal arvata võiks (suur osa internetis olevatest piltidest on tehtud hommikuvalguses, kui moshee seintest välja ulatuvad palmioksad ei jäta varjusid, ja nii võibki kaugemalt vaadates veidikese kujutlusvõime abil tekkida illusioon justkui oleks tegemist akendega pikitud kõrghoonega), ning kuna iga aasta, pärast vihmaperioodi, mätsitakse selle seinad uue mudakihiga üle, ei näe ta välja ka kuigi vana.

Moshee ei ole küll ainuke asi, mida Djennés vaadata – terve linn on ju mudast (või kui täpsem olla, siis mudast ja õlgedest) ning toonid ja tekstuurid väga hubased, maalähedased. Kuid üks asi, millest ei saa üle ega ümber (ja kui sajab vihma, siis teinekord ei saa tõesti üle ega ümber), on kanalisatsioon. Veel üsna hiljuti toimus kõik vanaviisi – inimesed käisid “asjal” jõe ääres, kus toimus ka pesu, nõude ja kõige muu pesemine. Arenenud maailm ei saanud sellist asja muidugi pealt vaadata ja nii sai Djenné majapidamistesse välisrahadega vesi veetud. Sellele aga kahjuks eriti ei mõeldud (või läks jälle pool rahast kellegi tasku, mine sa tea), et kuidas see vesi sealt majapidamistest jälle välja saab, nii et paratamatult sai kogu solk kenasti tänavale ja mööda tänavat alla vulisema. Ja kuigi täiendava välisabi toel on astutud samme probleemi lahendamiseks, vuliseb solgivesi tänavaid mööda endiselt edasi.

Kohalikku muusikat saateks:

[audio:Mali_raadiost_4.mp3,Mali_Raadiost_7.mp3|titles=Mali muusikat – laulab: Käisin USA-s – käisin Prantsusmaal – kandsin raha üle… jne :),Mõnusalt tiksuvat Mali muusikat sahisevalt kassetilt]