Oli 14. sajand, kui esimesed araablastest maadeavastajad siia jõudsid, ning leides eest ida suunas voolava jõe, jõudsid varmalt järeldusele, et küllap on tegemist Niilusega. Tegelikult oli see hoopis Niger – niivõrd kesised olid tollal veel inimeste teadmised geograafiast. Kui eurooplaste, kes polnud selleks ajaks veel Aafrikat vallutama asunud, kõrvu levis kuuldus, et Nigeri kallastel, Sahara lõunaveerel asub Timbuktu, “linn, kus tänavad on kullast”, muutus selle asukoha kindlakstegemine järsku ülioluliseks. Suurem osa avantüristidest, kes tegid katset Timbuktusse jõuda, leidis lõpu malaaria, düsenteeria või vaenulike kohalike toimel, kuid ometi oli tung suur. Prantsuse Geograafiaühing pani esimesele mittemoslemile, kes Timbuktus ära käib ning sealt elusalt tagasi tuleb, välja lausa rahalise preemia.

Täna ei ole Timbuktu enam kaugeltki suure tähtsusega kaubanduslinn, ning tänavad pole muidugimõista kullast (ja pole kunagi olnud), kuid legend elab edasi – ilmselt osalt ka seetõttu, et nagu kauges minevikuski, on kohalejõudmine tänaseni paras ettevõtmine. René Cailliél, geograafiaühingu auhinnavõitjal kulus Senegalist Timbuktusse jõudmiseks mitmeid kuid. Täna on korralikku teed mööda võimalik jõuda umbes kahesaja kilomeetri kaugusele Timbuktust, mis on tegelikult ju naeruväärselt vähe, kuid kuuldusi uskudes on need ühed piinarikkad kakssada kilomeetrit läbi üksildase poolkõrbe. Alternatiiviks on kolme päeva pikkune paadisõit mööda Nigerit, alguspunktiks kuulus jõesadamalinn Mopti. Noh, ja lennukiga saab ka, aga see võtab ju asja juurest kogu romantika. Ja romantika on ju see, mille pärast tänapäeval Timbuktusse minnakse.

Me ei olnud üldse kindlad, kas meil on vaja Timbuktusse minna – seda enam, et need, kes seal käinud, teavad rääkida, et tänapäeva Timbuktu pole muud kui üks suur, tolmune küla. Otsustasime, et sõidame Moptisse ja seal siis otsustame, kas võtame raske teekonna ette või mitte. Meie jõudmine Moptisse:

Moptis ootas meid ees peaaegu et talumatult lämbe augustikuise Sahara leitsak, justkui kogu aasta kuumus ja niiskus oleks siia kokku kuhjunud, ning kus iganes me ka ei peatunud, ümbritses meid hetkega rahvasumm, millest ei puudunud ei innukad reisikorraldajad, valmis meile müüma pileteid Timbuktusse, ega hotellipidajad, soovitades loomulikult ainult “kõige paremat hotelli”. Kuumuse ning teenusepakkujate ägeda rünnaku koostoimel oli meil Moptist juba mõne tunniga villand ning tahtmine Timbuktusse minna peaaegu lahtunud.

Pildivaatamiseks veidi Mali maapiirkonna muusikat:

[audio:Mopti_raadiost_1.mp3,Mopti_raadiost_2.mp3|titles=muusika Mopti kohalikust raadiost,muusika Mopti kohalikust raadiost]

Selline elu käib Mopti südameks oleva jõesadama ümbruses:

Öö veetsime ühest neist “parimatest hotellidest”, või õigemini ühe säärase hotelli katusel telkides, ning kuna asus see üsnagi kesklinnas, siis saime sajaprotsendiliselt osa öö otsa tänaval toimuvast tingel-tanglist, imaamide leelotustest ramadani ootuses ning januste malaariasääskede pirinast (ja kuna on märg aastaaeg, siis õhk lausa mustas sääskedest). Aga mis kõige hullem – terve päev päikese käes praadinud katusest kiirgas soojust terve öö vältel, nii et isegi kui õhutemperatuur võis langeda inimlikule tasemele, siis telk oli nagu kuumal pliidil olev pada – veel hommikul termomeetrit vaadates näitas see telgis +36 C (öösel siis ilmselt +40 C kandis) ja tunne oli umbes selline, nagu upuks oma enda higilombi sisse ära. Magada loomulikult nii ei saanud.

Kesköine helifoon, samast kohast:

[audio:Mopti_katuselt_6htul.mp3|titles=heliatmosfäär Mopti katusel telkides]

Hommikuks oli otsus küps: ei mingit Timbuktut! Kolm päeva sarnastes tingimustes paadiga loksuda, või minna Gessuga, riskides sellel kurikuulsal “pesulauateel” taas amordikinnitus ära lõhkuda ja +47 C (varjus) kraadises niiskes ahjus abi oodata, et näha sajanditevanuse legendi varemeid – ei, aitäh! Pidanuks siin olema jaanuaris, mitte augustis.

Tegime varahommikuses valguses Moptile veel viimase tiiru, kui inimesed ümberringi veel alles ärkasid ning saime ise olla vaatlejate rollis, mitte ümbritsetud rahvamassist. Hoopis teine tunne.