Mali vaatamisväärsused jäävad peaasjalikult riigi idaossa, nii et kui me Djennést lääne suunas lahkusime, ei olnud enam midagi põnevat oodata ning polnud muud, kui lihtsalt sõita, Bamakosse välja.

Tee äärde jäi veel hulgaliselt mudakülasid, kuid üldiselt oli sõit pikk (Djenné asub pealinnast umbes 600 km kaugusel) ja küllaltki üksluine. Väheke vaheldust pakkus see, et ühel hetkel pidime vihmakombinesoonid selga tõmbama, sest taevas meie sõidusuunas muutus üpriski süngeks, ja varsti sõitsimegi juba äikesevihmas. Ehk väärib äramärkimist, et kuigi oleme siin-seal sattunud sõitma vihmahooajal, oleme vihma kaitseks oma vihmakombinesoone selga pidanud tõmbama tegelikult vaid loetud kordadel (või äkki on õigem öelda, et oleme teinekord olnud lihtsalt liiga laisad, et seisma jääda, kombed kotist välja otsida ja selga panna – pealegi hakkab troopilises kliimas nendega kiiresti väga palav) – tihtipeale on sadu vaid minimaalne, või tuleb maha lühikese pahvakana, nii et selle möödumise saab puu või katuse varjus ära oodata. Samas, kuna meie kojusaabumine langeb sügisele, siis võib vist oodata tihedamat kasutust – mitte ainult vihma, vaid ka külma kaitseks.

Bamakos veeresime Lonely Planetis mitte mainitud, ent matkasellide seas populaarsesse kohta “The Sleeping Camel”, kus meid ootas juba ees Saksamaalt pärit Martin oma Yamaha 660 Ténérél, kes on Aafrikale tiiru peale tegemas ning kellega olime juba kohtunud Nairobis ja Kaplinnas. Siis ilmus kohale prantslasest Julien oma tuttuuel sponsoreeritud Yamaha 1200 Super Ténérél, kes on alles oma kolmeaastase ümbermaailmareisi päris alguses. Natuke kade meel oli teda vaadata – tal veel kõik ees, samas kui meie oleme koduteel. Siis jõudis meile järele Djennés kohatud lõuna-aafriklane Henry, sõitmas oma F650GS Dakariga Lõuna-Aafrikast Euroopasse, ning siis ka eelmise sissekande videost tuttav Gonçalo, Aafrikale R1100GS-iga tiiru peale tegev portugallane. Hiljem veel ühinesid seltskonnaga prantslastest Hubert ja Jean-Louis külgkorviga Uralil.

See oli ulmeline kokkusattumus – terve Lääne-Aafrika vältel ei olnud me matkaselle mootorratastel eriti kohanud (ainult shveitslasest Laurent BMW F800GS-iga, kellega kohtusime Brazzaville’is), ja nüüd oli neid frukte järsku nii palju koos, infot vahetamas ning naljakaid ja vähem naljakaid anekdoote pajatamas. Noh, kui sa reisid Aafrikas, siis kus sa pääsed – neid anekdoote ikka koguneb.

Kuna Malis on pidevalt siit-sealt kostunud väga head kohalikku muusikat, siis otseloomulikult pidime läbi kogema ka Bamako ööelu elusmuusika saatel. Niisiis seadsimegi sammud kahte klubisse – üks neist, kuhu palju valgeid õlut jooma satuvad vabalt jämmiva bändi saatel, teine rohkem kultuurne, kuhu peenelt riietatud pealinna afrotädid ja -onud proffesionaalset elusmuusikat kuulama ning jalga keerutama tulevad:

[audio:Bamako_elusmuusika_1.mp3|titles=Elusmuusika Bamako klubis Zero – trummar oli nii juua täis et isegi kõndida ei suutnud aga metronoom tiksus peas ikka ülitäpselt – mustas rassis on hea rütmitunnetus geenidesse pandud]

Elusmuusikat teisest klubist:

[audio:Bamako_elusmuusika_2.mp3|titles=Elusmuusika Bamako klubis Diplomat]

Seltsielu ja meelelahutuse vahepeal käisime Mauritaania saatkonnas, et taotleda oma viimased viisad, kus meile tehti teatavaks, et viisaregulatsioone olla just muudetud (algusega samast päevast muidugi!) ning enam ei väljastata viisasid samal päeval, vaid 7-10 päeva pärast taotluse esitamist, sest nüüd saadetakse taotlus menetlemiseks Nouakchotti. Samas näiteks Mauritaania saatkond Senegalis (riik, kuhu meil ei olnud plaanis küll minna), väljastab viisasid ikka ootetööna.

Kuna nädal-kaks viisa järel oodata tundus meile veidi palju, kerkis Senegal seega meie radarile ning seadsime sammud Senegali saatkonda – Eesti on ju üks neist vähestest sabaslonkijariikdest EL-is, kelle kodanikel on Senegali sisenemiseks vajalik viisa. “Viisa menetlemine Eesti kodanike jaoks võtab aega 2-3 kuud,” teatas mulle aga saatkonna konsulaartöötaja, “erandeid ei tehta!”. Sellega kustus Senegal muidugi meie võimalikult trajektoorilt ning meil ei jäänud üle muud kui loota, et Mauritaania meile lõpuks ikkagi viisa annab. Sest vastasel juhul oleksime Malis lukus, ainus mõistlik variant minemasaamiseks läbi ohtliku Põhja-Nigeri ja ülikalli eskordiga läbi Alzheeria kõrbe. Välisministeeriumile see kindlasti meeldiks.

Läksime Mauritaania saatkonda tagasi, haledad nagu me oleme, ning suure nutmise tulemusel anti meile viisa peale Nouakchotti ülemustega konsulteerimist, erandkorras. Küll ainult 3-päevane transiidiviisa, aga parem see, kui mitte midagi.

Siis, kui me olime valmis Bamakost lahkuma, juhtus see, mis on siinkandis väga kerge juhtuma – Margusel tekkis köha ja üsna varsti ka kõrge palavik, mis jõudsasti veel ülespoole ronis. Tegime ise malaaria kiirtesti, mis andis negatiivse vastuse. Järgmisel päeval oli seis sama vilets, nii et läksime arsti juurde. Igaks juhuks kirjutati välja antibiootikumid ja köhasiirup ning tehti vereproov. Hiljem tulnud tulemus näitas, et tegemist on ikkagi malaariaga. Niipalju siis pidevast meflokiini tarvitamisest ja pidevast enda piinamisest! Kokkuvõttes pidi Margus päevi neelama aukartustäravatat medikamendikompotti, mis viisid küll palaviku alla, tapsid kõik plasmodium falciparum’id tema veres ning ravisid köha, kuid kui Margust ennast uskuda, siis tekitasid päevi kestva pideva pohmellitunde ja võtsid eluisu ära.