Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.

Piiripunkt näeb välja väga karm ja ametlik – igal pool sildid stiilis “sõidukist väljumine ilma ametniku loata keelatud” ja “teie tegevust ja vestlusi filmitakse”, nagu oleks sattunud vanglasse. Kõige selle taustal võttis meid vastu ootamatult vaba olemisega ametnik, kes selle asemel, et uurida meie tausta ja kavatsusi, küsis hoopis selle kohta, mis muusikat Eestis kuulatakse. Varsti olid meil templid passides ja võisime minna. Ei mingit läbiotsimist ega midagi, täiesti uskumatu!

Üks asi oli siiski veel – kuna Mehhiko pool on piiril väga kaootiliselt korraldatud, siis ei olnud me end Mehhikost välja registreerinud. Pidime tegema kogu ringi uuesti – tagasi Mehhikosse, tolli ja migratsiooni üles otsima, paberid korda ajama, ja uuesti USA-sse sisenema. Mis ei ole küll midagi väga keerulist, sest reaalselt toimub kontroll ainult USA-sse sisenemisel – kõik ülejäänud sisenemised-väljumised on Jumala juhatada, st tee mis tahad – keegi sind kinni ei pea ega midagi ei kontrolli. 

Lõpuks olime siis USA-s päriselt sees ja kimasime mööda kiirteed Los Angelesi poole. Näljaste ja väsinutena. Pabistamas selle pärast, kus leiame kindlustusfirma, et tsiklile kindlustus teha, sest ilma kindlustuseta sõitmine ei ole USA-s lubatud. Meil ei olnud kaarti ja me ei teadnud, kuhu me üldse läheme. Taevas oli pilves, isegi mõned vihmapiisad prantsatasid meie kiivritele. Sellisena ei kujutanud küll USA-sse jõudmist ette, ent täpselt nii see oli – võta või jäta.