Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.

Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!

Võrrelduna Guatemalas külastatud Tikaliga jättis Chichén Itzá siiski kesisema mulje. Siin on küll väga palju kaunist – kividesse tahutud mustrid loomadest ja sõdalastest, palju sümmeetriat – kuid lagedale laiali puistatud, päikesest pleekinud hoonetel pole seda atmosfääri, mis on džunglisse peidetud Tikalil. On küll suursugusust, aga pole nii palju salapära.

Loomad on siin ka teised – kui Tikalis sahistasid puuvõrades ahvid, siis siin jooksid mööda liivast pinda ringi iguaanid:

Maiade kultuuri ilu nautimise kõrvalt pidime rinda pistma ka argisemate asjadega. Esimeses ettejuhtunud rehvitöökojas sai lõpuks uue vastu Ushuaias, Lõuna-Ameerika lõunatipus alla pandud esirehv. Uus rehv oli meil Brasiiliasse, mudastele teedele sõitma mineku plaane (mis, nagu uudistest lugedes selgub, ei olnudki ehk kõige paremad) silmas pidades ostetud Colombias, aga reisis siiani meiega kaasa tsikli külge seotult, oodates vana rehvi täielikku kulumist. Nüüd oli siis hea aeg uus alla panna.

Rehvivahetusega saab hakkama ka pime inimene:

Järgmisel päeval ootas meid ees üllatus – tsiklil hakkas kusagilt bensiini lekkima. Tee kõrval sai paak pealt ära võetud ja põhjus kindlaks tehtud – paagist tuleva bensiinivooliku klamber oli järgi andnud ja seega voolik lekkis. Tangide abil sai seda maksimaalselt pingutatud, kuid ehkki hetke seisuga leket pole, tuleb nii klamber kui ka voolik lähemas tulevikus turvalisuse kaalutlustel välja vahetada – muidu sõidame justkui püssirohutünni otsas (kuumadele silindritele tilkuv bensiin võib kogu tsikli põlema panna).

Ja telgile suutsime tsikli niimoodi peale kukutada, et üks telgikaartest kahest kohast katki läks:

Ühe koha saime varuks olnud vaiaga asendada, teise puhul oli telgi püstitamiseks vaja loovat lähenemist. Nii nagu katkisele jäsemele pannakse lahas, panime me katkisele vaiale teise, uue vastu vahetatud vaia toeks ja teipisime mägi-Aivari teibiga kokku. Tulemus oli täiesti vastupidav, ainult et pikemas perpektiivis peame ka teise katkise vaia uue vastu vahetama, sest iga kord telki üles panema hakates ei saa ju ometi teibiga mässama hakata.

Kui kõik hädad välja arvata, nautisime ümbrust. Väga palju on Yucatánil palmiokstest katustega maju:

Ööbimispaiga leidsime Mehhiko lahe ääres väikeses palmisalus:

Õhtune idüll asendus öösel siiski paraja paanikaga, sest veidi pärast keskööd ärkasime kulupõlemislõhna peale. Yucatáni loodus on väga kuiv ja igal pool olime päeval näinud põlenguid. Nüüd siis tundus, et üks on meile väga lähedal, kuid pimeduses polnud näha, kust suits tuleb. Ise olime veel telgi alla kuiva põhku pistnud, et pehmem magada oleks. Mõtlesime, et kui tuli palmisaluni peaks jõudma, on reageerimiseks väga vähe aega. Seepärast olime hommikuni pooleldi unes, pooleldi üleval, et olukorra arenemist jälgida. Kella kuueks hommikul oli suitsuhais enam-vähem lahtunud ja asendunud võika solgihaisuga, nagu sibiauto oleks tee peal ümber läinud. Ei teagi, kust see hais tuli. Hommikune meri oli ilus.

Pärast pikka sõitu kosutasime meeli Misol-Ha joa juures, mis asub küll juba Chiapase maakonnas: