Jõudsime riiki nimega Belize. See riik on omapärane selle poolest, et erinevalt valdavast osast Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikidest ei pääsenud siin mõjule ei hispaania ega portugali kolonisaatorid, vaid pikka aega oli see hoopis briti asumaa. Nii ongi juhtunud, et kui looduse ja arhitektuuri poolest võib selle väga lihtsasti mõne naabriga segamini ajada, siis kultuur on siin täitsa teine teema.
Esimene asi, mis meid riiki sisenedes rabas, oli see, et piiriametnikud räägivad inglise keelt. Ja kõik sildid on inglise keeles – ferreteria asemel on hardware shop, tumulos’e asemel on speed bumps, jne. Nii veider tunne – oleme Ladina-Ameerikas, ja ometi nagu ei oleks ka. Nagu hiljem selgus, räägitaksegi siin põhiliselt inglise keelt, ainult et aktsent on täiesti “Bob Marley”. Margus oli loomulikult täiesti sõiduvees, sest kui siiani pidin see olema mina, kes oma hädise hispaania keelega suurema osa jutuajamistest ajas, siis nüüd olid kõik uksed ka tema ees valla. Nii said pikemad jutuajamised aetud kohaliku rastapatsimehega.
Kuna ka siin, Belize’is, on maiade arhitektuuri varemeid, siis kasutatakse seda asjaolu agaralt kohaliku kauba turundamises. Iidsete kultuuride pähe üritatakse siin Ladina-Ameerikas igasugu asju müüa – kui Lõuna-Ameerikas jõime Inca-Cola nimelist limonaadi, siis Kesk-Ameerikas on olemas maiade õlu:
Aga tõtt-öelda on külm õlu üks parimaid asju siinses niiskes kliimas lõõskava päikese all.
’i
Pildikesi Belize’i põhjaosast, Corozali linnast, taamal Kariibi meri:
Ma ostsin Teie järgi endale ka sama Canoni digika aga mul küll nii ilusaid pilte ei tee, mis seadeid Te enamasti kasutate selliste vaadete pildistamiseks nagu näiteks siin 1. ja 2. pilt on? Super äge tundub muidu! Iga päev kontoris istudes kadestan (heas mõttes) Teid 🙂
Mul on sama häda mis Oke-l, kotis on pea 70 000.- eest fototehnikat aga pildid ei kipu sama head välja tulema kui teil. (no ja kadestan ka muidugi:)
1. pilt on eriti magus! kujutan ette kuidas istuks sinna kõrvale maha ja virutaks ühe õltsi.
olge tublid.
Kui siin juba hääletamiseks läks, siis annaks ka oma hääle esimesele pildile.
Tegalikult, kui mahti juhtub olema, äkki viitsid tsipa kirjutada kuidas sa selle pildi valmis võlusid?
üks mototeemailne küss ka: kasutate pikki riideid. kas palav ei ole sellistega??
kehvades oludes peab vaikselt sõitma ja suure soojaga peaks teoreetiliselt hirmpalav hakkama…
p.s. see esimene pilt on jah selline paradiisi meenutav ja suu vett jooksma panev
Oleks see pildistamine nii lihtne, et iga kord kasutad muudkui samasid seadeid ja ongi valmis 🙂
lennutundides arvestades võiks ju öelda, et elan üsna lähedal ja pean, häbipunaga näos, tunnistama, et sellisest riigist kuulen esmakordselt:P
ps. kui klikata linki “Belize” siis avaneb järjekorranumbrilt teine pilt 😀
ehk tuletate meelde, mis canonit kasutasite. Mitte ei leia seda infokildu enam ülesse. Belize tundub apetiitne…
Urmasele: kui mõned erandlikud juhud (kui sõita on vaid mõnisada meetrit)välja arvata, sõidame tõesti täisvarustuses. Meie BMW sõiduriided (mis ongi peaasjalikult sooja ilmaga sõitmiseks mõeldud) on selles mõttes universaalsed, et külma ilma korral saab voodrid sisse panna, palava ilma korral aitab aga hästi see, kui õhutusavad lahti teha. Muidugi kui sooja on üle 30 kraadi ja liikuda aeglaselt (linnas ummikus seistes), siis on ikka palav. Kiirema sõidu juures on juba mõnusam. Igal juhul seisab ohutus meie jaoks esikohal, seepärast ei teki enamasti ka küsimust, kas panna kogu kupatus selga või mitte – parem karta, kui kahetseda 🙂
Fotodega on pigem nii, et stseeni- ja valgusolud peavad head olema. Just talvest välja tulnud Eesti inimese silma jaoks ilmselt see harjumatult kõrgel olev päike (v.t. sellel piltidel puu varju näiteks), teistmoodi loodus, arhitektuur ja vee värvus kokku teevadki sellise kompoti. Enamus inimesi oskab ilmselt hinnata, et “oo, see on äge – teen sellest pilti”. Ja siis hea pildi saamise teine pool: oskus nendest oludest parimat kätte saada läbi kaamera – see on juba väga pikk (ning väga subjektiivne, maitse-põhine) tehniline jutt ja vilumus selles tuleb aastatega. Antud pildile annab parajalt jumet juurde näiteks polaroidi filtri kasutamine – tõmbab taeva sinisemaks ja toob punase kontrastsemalt välja, summutades valguse loomulikku peegeldust sellelt samalt punaselt värvilt. Samuti valguse mõõtmine silma järgi, mitte aparaadi järgi – enamuse seebikarpidega tuleb maastikke pildistada -1/3 või isegi -2/3 avaga (kasutades kompensatsiooni nuppu). Kui filmikaameraga pildistades kasutan tihti kaasasolevat spot-meetrit (Pentax Spotmeter V), siis digil saab läbi LCD kuvari juba päris hästi aru, mis silmale parem tundub. Fototöötlusprogrammis pisut kontrasti juurde ja selline pilt ongi valmis.
Kaamera on second-handina ostetud Canon A710is, nagu öeldud, kombineerin tihti adapteri toruga kus ees istub polaroidi filter. Tegelt on kaasas ka trobikond igasugu muild eri-otstarbelisi Cokini filtreid, aga neid fotoka ette panen üliharva, neid enamasti kombineerin vaid videokaameraga.
Mis sellesse esimesse pilti puutub, siis see puu ongi NII oranž, seega pole vaja eriti mingit teadust selleks, et see niisugune ka pildil oleks.