Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees!

Ühel hetkel nägi Margus küljepeeglisse vaadates tagant tuleva tsikli tulesid. Üsna pea ilmnes, et see oli BMW 1200 GS-il Ameerikaid avastav Simon – šveitslane, kellega kohtusime Costa Ricas, kuid kes läks tollal teist teed pidi, läbi El Salvadori. Sõidu pealt sai vahetatud info, et läheduses peaks olema üks soodne hostel. Kuna pimedus pressis peale, otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ning sellessamas hostelis maanduda.

Hostel asus Rio Dulces, samanimelise jõe ääres. Üle jõe kulgev sild on väidetavalt Kesk-Ameerika pikim.

Vaade silla pealt – paremal pool meie hostel:

Hommikul pakkisime kähku asjad ja asutasime end teele Tikali poole, mis on Guatemala üks tuntumaid maiade arheoloogilisi mälestisi. On kindlaks tehtud, et maiad asustasid selle džunglis asuva mäekünka umbes 700 a e.Kr, ning et omal ajal oli Tikal Kesk-Ameerika kõige mõjuvõimsam kogukond. Ei ole täpselt teada, mis põhjustas maiade tsivilisatsiooni allakäigu, paljude arvates andis sellele otsustava hoobi põud. Täna ei ole Tikalis küll kuivusest mingit märki – igal pool kasvab lopsakas vihmametsataimestik, osa püramiididestki on jätkuvalt puude-põõsaste all, ainult tipud paistmas.

Maiade püramiide piltidelt vaadata on üks asi, neid oma silmaga näha aga hoopis teine tera. Džunglis, puude vahelt kõrgustesse kerkivad püramiidid näevad arhitektuurivõhikute jaoks välja täiesti ebamaised, nagu taevast maha prantsatanud kosmoselaevad.

Peale “püramiidide” (mis täitsid templite funktsiooni) on Tikalis muidki ehitisi. Eriti rohkelt on neid Gran Plaza ehk keskväljaku ääres. Omal ajal täitis suurem osa neist eluruumide funktsiooni.

Õhtu võtsime vastu Petén Itzá järve ääres, kus päikeseloojand tundus eriti maaliline.

Hommik ei olnud kehvem. Tikalist on Belize piirini sadakond kilomeetrit. Suurema osa sellest sõitsime läbi varahommikuses udus:

Hommikust sõime teeäärses sööklas, kus lisaks maitsvatele, tomatikastme ja juustuga üleriputatud kana-kartuli empanadadele (rasvas küpsetatud pirukad), saime nautida pilte kohalikust elust. Ja imestada, kuidas on võimalik, et kohvi kasvatavas riigis tuuakse kohv lauda kolme komponendina – kuum vesi, lahustuv kohv ja piimapulber. Ilmselt rändab õige kraam otsejoones piiri taha.

Näib, et mitte kõigil lastel pole siin luksust omada nukkusid – siin pildil on tüdruk kärusse tõstnud noorema õe, ja sõidab sellega ringi:

Ka kohalikud olid autokastis tulnud varahommikusi rasvapirukaid mekkima:

Nii käib siin söögitegemine – potid tünnis põleval tulel podisemas, kõrval triikimislaud sütel töötava triikrauaga: