Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.

Kui lõpuks teel olime, valdas meid kohati tõsine Eesti-tunne. Et olime äkitselt mägedes, oli temperatuur täitsa mugav ning õhku täitis kodune männilõhn – pikka aega polnud me mände näinud. Õhtuses uduvines mäetipud nägid välja täpselt nagu mõnes kohvireklaamis. Et asustust ei olnud väga tihedalt, otsustasime telkida. Kohta ei olnud siiski lihtne leida – ikka seesama probleem mis mujalgi – nii kui teelt kõrvale astud, on okastraataed ees. Öömajale jäime niisiis teeäärses karjääris.

Hommikul jätkasime teekonda põhja suunas. Teele jäi küllaltki rääbakas pealinn, Tegucigalpa. Kindlasti oleks ka seal midagi näha, aga erilist avastamisisu läbisõit ei tekitanud.

 

Möödusime Yojoa järvest, mis oli ääristatud ainult kala pakkuvate restoranidega. Oli tunne, et neis ligadi-logadi söögikohtades välismaa turiste eriti ei käi.

Õhtuks jõudsime Kariibi mere äärde. Et ilm oli pilvine, ei olnud vesi üldsegi mitte nii sinine, nagu arvata võiks. Aga palm kummardus küll lainete kohale täpselt nagu postkaardil.