Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.
Haavatavad plaanid
Kohe esimese asjana, st varsti pärast Lõuna-Ameerikasse jõudmist, sai meile selgeks, et plaanid on tõepoolest selleks, et neid muuta. Kes on näinud meie blogi ülemises vasakus nurgas olevat “plaani” ehk kavandatud trajektoori, see teab, et tegelikkusega läks see vastuollu üsna meie ekspeditsiooni alguses – kui Buenos Airesest pidime suuna võtma maailma lõunapoolseimale linnale Ushuaiale, aga põrutasime hoopis Brasiiliasse. Ja Brasiiliast kujunes ühe teise väga muljetavaldava riigi, Boliivia kõrval üks meie lemmikutest. Kui aus olla, siis ega me suuremad planeerijad pole – võtame lihtsalt mingi suuna ja hakkame siis minema – täpsemad sihid ja tempo kujunevad asja käigus. Oleme küll näinud mõne teise motomatkaja “plaani”, kus kõik on kuupäevaliselt paigas, kuid ise eelistame kulgeda selles mõttes stressivabalt – tähtaegu on meie elus olnud juba küllalt ning küllap kimbutavad nad meid ka tulevikus.
Plaanid on selles mõttes väga haavatavad, et sedalaadi ettevõtmiste käigus tuleb ette igasugu ootamatusi – näiteks läheb miski katki (säästmaks blogi lugejaid nutust ja halast, ei hakka siinkohal meie peamisel peavalul – tsikli tagaamordil – pikemalt peatuma; kel huvi, leiab vastavad postitused, klõpsates lehe vasakus tulbas olevas sildipilves lingil “probleemid”), läheb tervis käest ära (Marguse bronhiidiga veetsime pea nädal aega La Pazis, Boliivias ja veel samapalju Cuscos, Peruus) või hakkab mõni koht väga meeldima, või mõni inimene. Eri põhjustel ei jõudnud me päris igale poole, kuhu oli plaanis, või kuhu väga oleks tahtnud minna. Mõnd plaanimuutust oleme üle elanud rohkem kui teist. Kõige raskem oli asjaolude kokkulangemisest tingitud otsus jätta ära sõit Venetsueelasse, Brasiilia Amazonasesse ja Prantsuse Guajaanasse (lähemalt saab lugeda siit), kuid eks midagi peab järgmiseks korraks ka jääma 😉
Igavene suvi
Kui ettevõtmise eesmärgiks ei ole eneseületused lumes sõitmise või mudamülgastest tsikli väljakangutamise näol, on üheks teguriks, millest ei saa motomatka planeerides kuidagi üle ega ümber, ilmastikuolud ning aastaaegade vaheldumine. Sestap ei ole mõistlik planeerida Alaskale jõudmist jaanuarisse, ega Amazonase avastamist sealse vihmaperioodi ajale.Laias laastus visandasimegi oma trajektoori ja umbkaudse ajakava selliselt, et teed oleksid sõidetavad ning temperatuur elamisväärne. Või väga jämedalt öeldes – et sõidaksime alati suves. Tegelikkus muidugi nii roosiline pole – suvi võib maailma eri paigus tähendada väga erinevaid asju. Nii oleme ka varasuvises Argentinas saanud kümne minutiga päikesepõletuse, ning maganud mõne külmakraadides Boliivia kesksuvise taeva all. Tsiili, Boliivia, Peruu, Ecuador ja Colombia lükkasid suurema raskuseta ümber eksiarvamuse, nagu Lõuna-Ameerikas oleks väga soe. Kuna neist riikidest jooksevad läbi Andid, siis võib seal ka suvisel ajal külmetada. Või saada kõrgushaiguse.
Margusel Boliiviasse jõudes tekkinud kõrgushaigust võib pidada senise ekspeditisooni kõige eluohtlikumaks olukorraks. Ilmselt ei ole me ei esimesed ega viimased uljaspead, kes ilma korralikult adapteerumata kõrgusi vallutada püüavad, kuid õppetund on nüüd käes (lähemalt sellest, mis juhtus, saab lugeda siin).
Pätid ja kaabakad
Vastupidiselt levinud arvamusele, et Lõuna- ja Kesk-Ameerika on kuritegelik kant, ei tunnetanud me kordagi teiste poolt reaalset ohtu oma elule või tervisele (liikluskultuur on seal muidugi agressiivsem kui meil, ning mida rohkem põhja poole, seda pöörasem see tundub, kuid peale kahe väikese kokkupõrke teiste sõidukitega midagi õnneks ei juhtunud). Paaril korral üritasid küll kohalikud meid veenda teatud kohtade ebaturvalisuses, ning muutusime isegi pisut paranoiliseks, kuid täiesti asjata. Üks sellistest kohtadest on Rio de Janeiro linn Brasiilias, mis osutus täiesti oivaliseks.
Samuti toob Ladina-Ameerika riikidele kurja kuulsust korruptsioon. Nende jaoks, kes seal reisivad, peaasjalikult korrumpeerunud politsenike ja piiriametnike näol. Kuid eks hirmul ole suured silmad, ja loetud heroiliste matkalugude taustal, kuidas sada dollarit maksti siin, ja viiskümmend seal, tekkis väike ärevus küll. Ärevust toitis veelgi see, kui esimene liikluspolitseinik, kes meid üldse peatas, kohe väidetava kiiruseületamise eest 300 USD küsis (lähemalt kirjutame sellest siin). Rahaküsijaid oli hiljem veel (siiski mitte nii palju kui kartsime), kuid meie ainus “panus” korruptsioonimängus sai pandud Peruu tolliametnikule, kellele läks 5 USD (lähemalt kirjutame sellest siin). Ka kurikuulsad Kesk-Ameerika piiriületused toimusid ilma suurema peavaluta, ehkki higistamist ja paberitega ringijooksmist jagus küll ja küll. Nii et meie võime omalt poolt öelda, et ei ole see korruptsioon nii hull midagi, kui mõne matkamehe lugude põhjal arvata võiks (inimestele meeldib ju ikka asju üle pingutada 🙂 )
Euroopa moodi
Riigid, millest oma Lõuna-Ameerika avastusretke alustasime – täpsemalt Argentina, Brasiilia ja Tshiili – ei olnudki Euroopast nii pööraselt erinevad kui võiks arvata, mis sest, et teine manner. Keskkond oli muidugi teistsugune, kuid igal sammul nägime-kuulsime-haistsime midagi, mis tuletas pigem meelde Vana Maailma. Esimese asjana torkas silma teenuste infrastruktuuri küllaltki kõrge arengutase – suurlinnades toimib efektiivselt metroo, ei mingeid raskusi sularahaautomaadi leidmisega, jne. Kuid mis hämmastas veelgi, on sealse rahva pitsa- ja pastalembus, mis on ju ometi midagi itaallaslikku. Ega seal midagi imestada pole, sest omal ajal on Lõuna-Ameerikasse rännanud kulk eurooplasi, kes siis ongi oma traditsioone seal elus hoidnud.
Põlisrahva pärusmaa
Hoopis teistmoodi on lood ülejäänud Ladina-Ameerika riikides, mida külastasime. Seal näivad domineerivat põlisrahva järeltulijad, ning seepärast on ka üldmulje hoopis erilisem, ehedam. Meie jaoks osutus meeldejäävaimaks Boliivia, kus paljud veel tänapäevalgi igapäevaselt rahvarõivaid kannavad ning kus maastikud on sõna otseses mõttes peadpööritavad. Boliivia erilisusest annab aimu kasvõi seegi, et seal asub maailma kõrgeim linn – Potosí, ning maailma suurim soolajärv – Salar de Uyuni.
Ladina-Ameerika vähem arenenud riigid on kõik isemoodi – mis sest, et mõni neist päris väike. Meeldejäävaimate paikade-nähtustena võiks ehk veel nimetada maiade kultuuri säilmeid Mehhik0s ja Guatemalas, küllaltki hõredat turistide infrastruktuuri Nicaraguas ja Guatemalas, ingliskeelset kultuuri Belize’is, võimsaid maastikke ja banaaniistandusi Ecuadoris. Lähemalt meie Kesk-Ameerika elamustest saab lugeda ajakirja Go Discover järgmisest numbrist.
Tuttavlik keskkond
Põhja-Ameerika jättis Lõuna- ja Kesk-Ameerika taustal väga reglementeeritud mulje. Juba USA-sse sisenedes, lugedes piiripunkti ootejärjekorras seistes tekste “Piirkond on videovalve all. Kõik teie tegevused ja vestlused salvestatakse”, tekkis tunne, nagu oleksime kellegi suure ja võimsa kontrolli all.
Kogu oma tsiviliseerituse juures ei ole Põhja-Ameerika siiski igav – kultuurišokki vast nii kergesti ei saa, kuid vaatamist-mõtlemist jagub. Olgugi, et televiisorist ja arvutist tungib ameerikalik mõtteviis meile vägisi tuppa ning et asjad ongi nii, nagu me lugematust hulgast filmidest oleme näinud (mitte kõik asjad, aga mõned siiski). Eks igaühel ole oma ettekujutus USA-st ja asjadest, mis sellega seostuvad. Minu jaoks tekitasid tuttava tunde auravad kanalisatsioonikaevud tänavatel, Campbelli purgisupid, kollased taksod New York’is. Kultuurinähtusena on see väga huvitav.
Muljetavaldav on ka USA ja Kanada territooriumil olev loodus, mille kaitsmiseks, aga samas ka nautimiseks on loodud hulga rahvusparke. Nende riikide suureks kiituseks tuleb öelda, et looduses vaba aja veetmise infrastruktuur on väga hea – rohkelt on infopunkte, kämpinguid. Ning rahvusparkide sissepääsutasud on täiesti mõistliku hinnaga.
USA ja Kanada jätsidki meile sellise “tsiviliseeritud reisisihtkoha” mulje. Reisimine seal on rohkem nagu puhkus, sest kultuuriliselt ei ole nad nii intensiivsed kui meie jaoks suhteliselt võõrad Ladina-Ameerika riigid. Viimaste kohta me enne sinna jõudmist suurt midagi ei teadnud, kuid seda rohkem oli seal meie jaoks avastada.
Meie trajektoor
303 päevaga läbisime läänepoolkeral 17 riiki ning 66 500 kilomeetrit. Trajektoor näeb välja järgmine*:
Klikka kaardile, et vaadata täissuuruses (selleks tuleb enamusel veebibrauseritel ilmselt uues aknas veel uuesti kaardile klõpsata).
*Tulevikus üritame GPS-i ja eestlaste poolt tehtud GeoApe’i abil pidada täpsemat trajektoori. GPS-is oleme teda siiani ka pidanud, kuid alles nüüd, kui Garmini programmis selle täies pikkuses lahti tegin, avastasin, et päris palju juppe on puudu. Pärast suurt paanikat ja veapõhjuseid otsides tuli välja, et meie Garmini GPS salvestab teekonna vaid pooleldi, limiteerides selle 500 punktini, samas kui seade ise promob ennast 1000 punkti salvestusena ühe teekonna kohta. Kuradi kõrgtehnoloogiline petumasin ma ütleks sellepeale, et kui vajutad nuppu “salvesta kogu teekond” saad sellest vaid tegelikult lõpuks vaid pool 😛 Palju õnne! Aga edaspidi oleme siis targemad, salvestame GPS-i teekonna enne kui veel GPS-i jaoks “poolel teel” oleme. Markeriga paberkaardile jutti tõmmata tundub palju usaldusväärsem meetod kui üks GPS.
Hääd paigad
Nagu kilometraažist näha (keskmiselt umbes 219 kilomeetrit päevas), on sõitmist olnud päris palju. Kui esialgu arvasime, et aeg-ajalt jääme mõnesse kenasse kohta pikemaks ajaks puhkama, siis tegelikkuses on meie “puhkused” olnud dikteeritud pigem sellest, et miski läheb rikki. Väga pikalt oleme amorti parandades peatunud Buenos Aireses, Argentinas (39 päeva). Meeldivatel põhjustel peatusime kaua ka Bogotá lähistel Chias, Colombias (30 päeva), kus leidsime uued sõbrad (amorti parandasime ka, kuis siis muidu), ning vahelduva eduga parandasime amorti Santiagos, Tšiilis (16 päeva).
Siis on olemas kohad, kus hommikul ärgates mõtled: “Jääks üheks päevaks veel”. Mõnikord olemegi jäänud veel päevaks, mõnikord ka kauemaks. Sellisteks hea auraga kohtadeks on olnud:
- Paraty (Brasiilia)
- Rio de Janeiro (Brasiilia)
- Salvador (Brasiilia)
- Perito Moreno (Argentina)
- Santiago (Tšiili)
- Valparaíso (Tšiili)
- Uyuni (Boliivia)
- La Paz (Boliivia)
- Quito (Ecuador)
- Granada (Nicaragua)
- San Cristobal de las Casas (Mehhiko)
- New York City (USA)
- Montréal (Kanada)
Sageli on küsitud, et kus me siis ka ööbime. Esialgse plaani kohaselt pidanuks me enamasti ööbima telgis, kuid saatuse tahtel (telkimisvõimaluste nappuse tõttu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas – kus on tihe džungel, kus kaljuseinad, kus traataed ees) moodustavad 123 telgis magatud ööd vaid 41% kõigist öödest. Kodumajutust leidsime 72 ööks ehk 24% kõigist öödest (nagu eespool juba mainitud, peatusime pikalt Colombia-Eesti segapere juures, ning USA-s ja Kanadas võtsime ühendust kohalike motoinimestega). Põhja-Ameerikas maksab telkimiskoht korralikumas kämpingus muidugi samapalju kui keskmine hostelituba Lõuna-Ameerikas, nii et praeguses seisuga oleme ööbimisele kulutanud ikka pea kaks korda samapalju kui ette nähtud.
Kolmandiku öödest oleme niisiis veetnud hotellides/hostelites/motellides/külalistemajades. Soojade tunnetega meenutame järgmisi: Casa Lopez (Pasto, Colombia), kus 420 EEK eest toodi tuppa kohv ning pandi teki alla soojaveepudelid, Pousada Guarana (Paraty, Brasiilia), kus 500 EEK eest pakuti lahedat disaini ning hommikusöögiks värskelt küpsetatud kooke ja pirukaid, Hotel Viena Internacional (Quito, Ecuador), kus 400 EEK eest oli stiilne rõduga tuba vaatega tänavale. Hea teenindus oli neis kõigis. Eks nende hotellide hinnatase eeldab sealkandis ka juba üht-teist – tavaliselt üritasime ikka millegi odavamaga hakkama saada, aga alati see ei õnnestunud. Kõige kallimaks ning ühtlasi ka kõige kummalisemaks osutus öö Alaskal, Deadhorse’is, kus soojakus ööbimise eest küsiti üle 1600 EEK.
Statistika numbrites
- Päevi: 303
- Läbisõitu: 66 500 km
- Riike külastatud: 17 (Argentina, Brasiilia, Uruguai, Tšiili, Boliivia, Peruu, Ecuador, Colombia, Panama, Costa Rica, Nicaragua, Honduras, Guatemala, Belize, Mehhiko, Ameerika Ühendriigid, Kanada)
- Telgis magatud öid: 123
- Kõrgeim temperatuur: +38°C (Salvador, Brasiilia)
- Madalaim temperatuur: -2°C (Boliivia)
- Pikim sõidupäev kilometraažilt: 970 km (Argentina)
- Pikim sõidupäev ajaliselt: 17 tundi (Alaska, USA)
- Kõrgeim punkt: 5033 m (Boliivia)
- Suurim kiirus: 167 km/h (GPS, Argentina)
- Lõunapoolseim punkt: S 54° 51’ 17,5’’ (Lapataia, Ushuaia, Argentina)
- Põhjapoolseim punkt: N 70° 13’ 10,5’’ (Deadhorse, Alaska, Ameerika Ühendriigid)
- Offroad-kukkumisi: 12
- Kukkumisi asfaldil: 0
- Peatamisi politsei poolt: 22
- Varastatud asju: 1 (digifotokaamera)
- Kadunud asju: 1 (müts)
- Kolvilööke: ∼383 000 000
- Teelejäämisi: 1 (rehvi purunemine Brasiilias)
- Tõsiseid tehnilisi probleeme: 7 (6x Wilbersi amort, 1x Öhlins amort)
- Bensiini põletatud: ∼3500 liitrit
- Mootoriõli kasutatud: 28 liitrit
- Mootoriõlifiltreid: 7
- Õhufiltreid: 5
- Tagarehve paigaldatud: 6
- Esirehve paigaldatud: 4
- Tühjaks läinud rehve: 3
- Esipiduriklotse: 3
- Tagapiduriklotse: 4
Üldist statistikat näeb siin.
Tagasiside
Meie jaoks läheb korda iga kommentaar, mille lugejad on meie blogisse jätnud, ja sestap oleme tänulikud kõigile, kes on võtnud vaevaks meile saata rea või kaks. Aitäh! On rõõmustav teada saada, mis meie blogi lugejatele korda läheb, päris ausalt kohe!
Nüüd, kus üks pikk etapp meie ekspeditsioonist on selja taha jäänud, oleks meil hea meel, kui mõned blogilugejad leiaksid aja anda meile pisut tagasisidet, st vastata vabas vormis mõnele küsimusele: mis on meie blogis väga meeldinud? mis ei ole üldse meeldinud? millistel teemadel võiksime rohkem/vähem kirjutada? kas miski meie blogis on teid üllatanud? kas olete meie blogist leidnud enese jaoks vajalikku informatsiooni? kas meie blogi on teid innustanud kuhugi reisima? kuidas te meie blogini jõudsite? kui tihti meie blogi lugema satute? mis on teid ajendanud meie blogi lugema?
Vastamiseks võib jätta siiasamasse kommentaari, või saata vastused aadressile info ät yhelteljel.ee
tervitus. minagi aktiivne lugeja ja kaasaelaja. suurepärane blogi ja ei oskagi suurt ette heita. video materjali võiks veel rohkemgi olla. võrldemisi suure melomaanina pean geniaalseks ka hiljutist muusikasaate, millele kindlasti järge ootan. võiksite kirjutada ka milliste allikate põhjal peamiselt n.ö. kodutööd ette ära teete ja mida kohapeal avastamiseks kasutate (äkki tuleb siit mõningaid häid reisikirju või linke päevavalgele).
edu Teile!
Loen Teie blogi huviga.
Üritan seda mitu korda nädalas teha.
Olen ka ise omal käel natuke matkanud ja Teie blogi ainult süvendab soovi seda uuesti teha:)
Mind isiklikult hämmastab, kui hästi ja sujuvalt, ning fakti/nüansirikkalt Te oma tegemisi kirja panete, rõhuasetus on suurepärane! Ja seda kõike oludes, kus netis surfamine on piiratud, ning lisainfo hankimine ilmselt komplitseeritud.
Mind hakkas huvitama kuidas Teie varustus on vastu pidanud ja kuidas Te olete seda kombineerinud nii erinevates ilmastikuoludes?
Soovin igal juhul jaksu edaspidiseks, Teie jälgimine on nagu reisiks ise kohe!
Tere,
Sattusin Teie blogi peale lugedes Go ajakirja 😉 ja see haaras mind kohe – kuna tegemist oli maailmareisiga ja veel tsiklitel!!!. Minu meelest on Teil vahvalt palju pealehakkamist oma unistuste täideviimiseks.
Külastan Teie blogi paari päeva tagant. Millest võiks veel kirjutada – olen nõus eelpool olevate mõtetega – et kust ja kuidas te oma asju ette planeerite, infot otsite – ja just linkide jms näol – vb oleks teistele kunagi tulevikus kasuks!
Lisaks tahaks mainida, et Teie tehtud fotod on suurepärased! Te võiksite peale reisi panna kokku raamatu oma seiklustest – nii piltide kui jutu näol 🙂
Jõudu ja jaksu ja kena veeremist ülejäänud reisil!
Tere.
Esiteks ma pean tunnistama , et lasen Teie blogi uudistelt pilgu üle iga päev välja arvatud mõned pausid mis tekivad minu endi reisimisest aga seda magusam on siis palju korraga saada. Eriti äss oli kui sattusin esimest korda siia ja no siis ma ei saanud kohe üldse pidama, kõik oli vaja kohe alla neelata.
Aga bogist. ma olen varem ka sellest maininud ,et ühelteljel blogi on parim(vähemalt minu jaoks) reisikiri mida ma jälgin pidevalt. Ilmselt on selleks kattuvad huvid milleks on motomatkamine ja fotograafia, kindlasti lisab plusse ka see ,et tegemist on eesti keelse veebipesaga.
Kui nüüd otsida puudusi siis sellised nagu ei ole sest kui ise paremini ei suuda teha siis ei saa olla ka nurinat. Pigem tooks esile sellised muheda “vindiga” üllatused nagu seda oli viimane raadiosaade ja neid pärleid on Teie tekstides veel ja veel.
Ehk siis kvaliteet on see mis loeb ja paneb jälgima(isegi õigekiri mida motomeeste blogides harva kohtab on paigas).
Mulle on jäänud ka mulje ,et Teil väga juhuse hooleks asju jäetud ei ole ja kui võimalik siis võiks vahest teha ülevaate millistest allikatest Te oma infot kogute.
Loodan siiski ,et leiate ka tulevikus vahendeid matka jätkamiseks. Olge tublid.
sattusin lugema blogi ajalehe v ajakirja artikli vahendusel, ei mäleta enam täpselt. külastan ikka korra v paar nädalas. hea viis kontoris istudes mõtteid mujale saada. mulle väga meeldisid helilõigud, mida te blogi alguse aegadel postitasite.
Öösiti tööl olles viskan ikka pilgu peale. Pildid meeldivad, -mida rohkem, seda rohkem meeldivad!
Tänud senise toreda reisi eest!
Aus tagasiside ka minu poolt. 🙂
Sattusin siia blogisse Rebaseonu viite peale ning olen lugeja olnud Teie reisi algusest peale. Mis mulle väga meeldib on blogi ülesehitus, fotod, videod ja helimaastikud, viimased on tegelikult minu absoluutsed favoriidid sh muusikasaade. Vähem huvitab mind tsikli hingeelu, aga noh ilma metallist ratsuta poleks ju reisigi nii, et temale peab ikka tema blogiruum alles jääma. Samasuguse kirega võiksite aga kajastada ka enda hingeelu sest, millest ma siin blogis puudust tunnen on emotsioonid, subjektiivsus ja reisi köögipool (nii otseses kui kaudses mõttes). 🙂
Aga tublid olete nii kui nii ning ma soovin Teile edaspidiseks jaksu ja edu!
Nael kummi st amort lekkima!
Parimate soovidega ja uusi postitusi ootama jäädes,
Kerttu
mina olen ka hoolas lugeja:) kord päevas kiikan teie lehte pea alati, vahel ka mitu korda.
aina imestan kuidas teil need kirjatükid nii hästi välja kukuvad. sama hästi vististi kui mootoriputitamine Margusel ja koogiküpsetamine Kariinal:)
millal te siis nüüd siis uuesti stardite?
Teie reisikirjelduse regulaarne lugemine ja sellele kaasaelamine, viis näiteks mind niikaugele, et otsustasin viia lõpule oma 5 aastat tagasi alustatud A-kategooria juhilubade taotlemise. Esmaspäeval juba ARK-is eksam 🙂
Lugema sattusin Teie retkest ilmselt tänu lingile rebaseonu rattaretke viimasel sissekandel, kuigi kindel selles ei saa olla. Olen järjepidev analoogsetel logidel silma pealhoidja.
Siit aga sooviksin veelgi rohkem ja detailsemat tehnilist informatsiooni nii “Gessu” ja ka muu varustuse kohta, kui ka organisatoorse külje anatoomiat puudutavat.
Olen lisanud selle lehekülje lemmikutesse. Iga hommik kontoris algab sellega, et loodan leida uut lugemist, saan hommikud ilusamaks 🙂 Väga muhe, ladus ja huvitav. Rõõmsa kadedusega jälgin, kuidas te oma unistust ellu viite. Soovin edaspidiseks Teie teele huvitavaid inimesi ja põnevaid paiku!
Aitäh! Suurepärane reisipäevik! Imeilusad pildid! Elan kaasa teile ja muidugi teie vaesele BMWle. Kui reis läbi, ega temast enam elulooma saa…
Olen üks paljudest teie blogi usinatest lugejatest.
1.mis on meie blogis väga meeldinud?
See ei ole kuiv ja objektiivne, siin on miski mis annab edasi(vähemalt mulle tundub nii) seda hetke kohapealset hõngu, “hing” kui soovite. Pean tunnistama, et varem ei ole ma sellist fenomeni muudes blogides märganud. Teil on see kuidagi õnnestunud, pikemalt analüüsimata ei oskagi kohe öelda millest see tuleb.
2.mis ei ole üldse meeldinud?
Selliselt formuleeritud küsimusele pean vastama, et sellist asja ei ole veel siin kohanud.
millistel teemadel võiksime rohkem/vähem kirjutada?
Siinkohal vist ei ole võimalik arukat nõu anda. Ilmselt on hea jätkata nagu siiani. Kirjutada asjadest, mis teile olulised tunduvad kõigile jagamiseks.
3.kas miski meie blogis on teid üllatanud?
Üllatabki ehk see oskus või võime anda edasi ehk pigem seda tunnet, seal teises kohas ja ajas.
4.kas olete meie blogist leidnud enese jaoks vajalikku informatsiooni?
Ma ei ole kindel, et ma informatsiooni pärast seda blogi loen, pigem tunde pärast:)
5.kas meie blogi on teid innustanud kuhugi reisima?
Jah
6.kuidas te meie blogini jõudsite?
Ei ole kindel, aga ikka miski kirjutava meedia kaudu ikka.
7.kui tihti meie blogi lugema satute?
Kogu blogi on läbi töötatud, keskeltläbi vast regulaarsusega kord nädalas.:)
8.mis on teid ajendanud meie blogi lugema?
Vt. vastus küsimusel nr.4.:)
Igaljuhul edaspidiseks soovin teile, vähem tehnilisi probleeme ja ihuhädasid.
Selle viimase osas kui peaks tekkkima vajadus nõuande järgi, aitan meelsasti.
Ando
Jälgin RSS readeriga blogi sellest hetkest peale kui rebaseonu siia viitas ja esimeseks postituseks olid klipid kuidas te ratast karjääris testimas käisite.
Infot maailma kohta olen saanud rohkem kui osanuks arvata.
Puudu on ehk veidi isiklikumat laadi teemad nagu juba ka keegi siin mainis. Samas ei ole see muidugi väga mugav teil endeid liialt suurele lugejaskonnale avada.
Kõik postitused olen otsast lõpuni läbi töötanud ja kaasa mõelnud ja kujutlenud ennast ka reisil…
Muidugi olen ka mina igapäevane blogilugeja:)) Tore on õhtuti lugeda kaugetest paikadest ja vaadata kauneid pilte ja ennastki kuhugi unistada… Ma ei tea miks, aga eriti hinge jäi Perito Moreno liustik. Loodan, et jõuan kunagi seda vaatama…
Pildid on muidugi üks teie blogi parimaid külgi, aga ka videolõigud, heliklipid, ja raadiosaade oli tõesti tore üllatus. Ja üleüldse on vist põnevaim ja põhjalikum blogi, mida siiani lugenud olen.
Rohkem ootaks lugusid inimestest, kellega te kohtute, kohalikest. Nende eluviisidest, mõtetest, mingitest naljakatest seikadest, mis juhtunud või millest räägitud.
Seikluslikku reisi jätku ja häid mõtteid kirjutamiseks!
kõige olulisemaks Teie blogi juures pean seda, et seda lugedes tekib tahtmine kohe asjad pakkida ja teele asuda (seda ma tegelikult juba olengi teinud ja ootan ainult ärasõidupäva)
Parimat innustajat ei ole olemas! Ükski reisikorralduskampaania, ilusad reklaamid, allahindlused jm. selline turundus ei konkureeri absoluutselt siinloetava ja tajutavaga!
Kui soovite parimat veelgi paremaks, siis subjektiivselt sooviks lisaks infi toitumise, hindade, magamistingimuste ja muu säärase kohta ( näitena võib tuua Rebaseonu reisijutud, mis on omaette elamus! ) ja nagu eel juba öeldud, et rohkem isiklikke arvamusi ja emotsioone! :))
Samuti olen saanud Teie reisist väga kasulikku infi ja veendumust, et igaljuhul tasub maailmas ringi vaadata ja seda ükskõik mil moel. Kui seda ei tee siis saab süüdistada ainult ja ainult iseennast.
Edukat reisikulgemist edaspidiseks!
p.s. Mõne nädala pärast satun väikses osas samadele radadele kus olete juba olnud (Buenos Aires- Rio- Salvador de Bahia)
Teie blogi ei ole võimalik kritiseerida.Super hästi tehtud,aitäh.
Kas Kariinal ei ole tekkinud soovi ka ise sõita,teisel rattal?Meil võttis see aega 6 aastat ja 60 000 km,et nüüd sõita kahekesi kahel rattal.
Jõudu ja õhinat uute maade avastamisel!
Mind huvitavad üldse reisikirjad ja internetist leiab nii mõnegi reisipäeviku. Teie oma on üks huvitavamatest. Sattusin siia Rebaseonu kodulehelt ja püüan ikka iga päev pilgu peale heita. Huvitavalt kirjutate. Aitäh!
Kas tuleb vastata kõigile?:)
Mina mingi motofänn pole, ei tea sellisest riistvarast ööd ega päeva. Aga see pole oluline, kellegile see kindlasti korda läheb ning väga hea. Hoopis rohkem huvitab detailsem fotovõtmine, mida ma pole üldse blogis veel kohanud. Margus, räägi oma fotosaladusi rohkem! Reisiinnustust kindlasti Alaska kanti – nii tühi ja nii rikkalik. Eks põhjapoolne inime ning tunnen sügavat kaaslust. Mis puutub blogini jõudmiseni, siis sel puhul oli musikaalne. Nemose kodukal oli ükspäev kirjas teade, et Nemose tegevus on mõneks ajaks seiskunud, kuna üks pool on otsustanud ümbermaailmareisile minna. Link kah juures. Läksin kaema ning jäingi.
Ning minu enda arvamus. Te olete mõlemad head kirjutajad ning sellest reisist tuleks teha raamat. Internet on üürike, kogemused igavesed. Jõudu!
Teie blogile sattusin mingi teise reisiblogi viite kaudu (rebaseonu äkki?). Ja sellest ajast nädalas vähemalt kolm korda käin siin 🙂 Endale meeldib kah reisida aga kahjuks ei ole see alati võimalik sellepärast ongi Teie blogi väga huvitav lugeda. Pealegi on teil alati super pildid! ainuke mis ei meeldi on mustad sakilised servad panoraamidel, tahaks mõnikord taustapildiks panna aga ei saa.. aga ma kujutan ette kui raske töö se tegelt on sellisel pikal reisil ja tundmatul maal neid pilte üldse siia üles saada ja teksti kirjutada et ka teistel huvitav lugeda oleks. Respekt! Olen kindel et teostate paljude motomeeste unistust reisida kaugele tundmatule maale ja nautida elu, ilu ja loodust.. Olge sama tublid ka edasi ja jään nüüd pikisilmi ootama teie Austraalia ja Aasia seiklusi 🙂
Nael kummi!
Positiivset tagasiisdet on juba küllaga antud -aga see ei vii nii palju edasi niisiis ka negatiivse poole pealt.
1. Liiga palju on juttu ratta putitamisest võrreldes muu materialiga. Rebaseonu blogid (mis saavutas meie reisihimulises sõpruskonnas legendaarse staatuse) on selles osas rohkem tasakaalus.
2. (Vist) Tänu sellele et analoogkaameraga võetud pildid ei jõua jooksvalt õles panna on pildimaterial veidi ebaühtlane.
3. Eksootilistele paikadele, kuhu aastas astub võibolla näppudel loetav arv eestlasi võiks rohkem kirjeldustes/piltides/soundis rõhku panna ja vähem njuujorkidele jms.
Igale lugejale oma, aga teie reisikirja väärtuse määrab ikkagi sellesse pandud töö ja hing.
Mina loen hea meelega, ka tehnilist reiskirja, st kui amort katki läheb on see ju osa reisist.
Eraldi väärtus on, kui lisaks loodusele ja kultuurile on reiskirjas lood inimestest ja sündmustest.
Varustuse kohta juba küsiti. Küsiks lisaks et kui palju aega tegelikult päevas kulub pildistamisele ja blogi pidamisele?
Teie blogi ei jää alla paljudele ajakirjadele oma köitvuse, sageduse jm osas. Pigem on neist isegi huvitavam. Ülesehituselt ka väga loogiline ja kena.
Leheni jõudsin Motomaania kodulehe kaudu.
Lugema sattusin Rebaseonu viite kaudu.
Muuta pole vist midagi vaja (kui aus olla, siis Rebaseonu reisijutud on pisut rohkem korda läinud, aga kõik ei pea Rebaseonud olema…).
Jõudu igatahes!
Käin pidevalt teie kirju lugemas.
Eriti meeldib mulle nüansirikas ja mahlakas jutt. Pildid ja videod selle juurde annavad tunde, et te naudite seda mis teete.
Ja kui tegijad ise naudivad, siis saavad ka kõrvalvaatajad nautida- teie reisi, ise selles reaalselt olematta, aga tegelikult kohal olles.
Olge ikka vahvad ja jätkuvat õnne ning edu teile.
Loen igapäevaselt. Kõik on väga hea. Võibolla jah isiklikke emotsioone ja meeleolusi võiks pisut rohkem olla.
Siia sattusin Rebaseonu viite kaudu.
Arvan ka, et sellest võiks lõpuks üks kena raamat kokku saada.
Olen ise ka motomatkamisega tegelenud, küll ainult euroopas seni.
Mis eriti on meeldinud:
Marguse muusika saade oli hea.
Heli klipid kohalikest oludest on mõnusad lugemise taustaks käima panna.
Jõudu ja jaksu! Et ikka amort lekiks!
Olen samuti pea igapäevane blogi külastaja. Leidsin teie blogi üles Rebaseonu viite kaudu või oli trip.ee’s, täpselt ei mäleta.
Mullegi meeldivad väga teie fotod ning reisikirjeldus.
Nagu juba keegi mainis, siis sain minagi teie reisist innustust ning olen hetkel tegemas A-kategooria lubasid.
Võibolla ootaks rohkem soovitusi, kuidas sarnaselt teile häid pilte teha. Samuti võiks blogis ära tuua mõned hea kohalikud retseptid.
Edu!
Tublid !
Nädalas korra vaatame teie reisiuudised ikka üle ja aadressi saime Marguselt endalt. Kõik nii ehtne nagu reisiks ise.
Jätkugu teil ikka tervist, tahtmist ja ressurssi alustatu jätkamisel – soovivad Marguse reisieelsed töökaaslased.
Juba tea mitmendat korda siin loetelus – tuleb viidata Rebaseonule! Kuna olen olnud tema blogide andunud lugeja varasemalt, ei jäänud tähelepanuta ka tema soovitus/viide/ennustus, et algamas on uus põnev lugemiselamus – Teie blogi näol. Tuleb heameelega tunnistada, et tema ennustus pidas paika! Teie lehe avamine kuulub minu igapäevaste rutiinide hulka. Blogi ülesehituse headusest kõneleb üks tõik – paar minu tuttavat keelduvad seda lugemast kuna see tekitaks neis (nende sõnade järgi) vastupandamatut tahet kuhugi reisida, aga kahjuks puuduvad reaalsed ressursid ja võimlaused ning tahtmatut kadedust… Kas blogi vajab mingit muutmist? Ei, kindlasti mitte, et see oleks eesmärk omaette. Ta muutub ise niikuinii, iga järgneva Teie postitusega, ja paremaks. Imestama paneb, kuidas Te suudate sellise tempo juures veel nii sisukaid tekste genereerida – puudub igasugune pealiskaudsus, mida võib pidev liikumises olemine ja pidev uute emotsioonide pealevool põhjustada.
Edu!!
väga lahe, mul pole midagi originaalselt öelda, kuna see on enne mind kõik kirja pandud. Lühildalt :samuti Rebaseonu kaudu ja igapäevane lugeja. Ilmselt võib psühhollogiale toetudes te blogi võimsaks kompensatsioonimehhanismiks lugeda. Ahmin mõnuga sisse kõiki teie juhtumisi ja heietan vaikselt ka ise mõtet mõneks ajaks tsikliga Venemaa avarustesse siirdumisest. Igatahes lugupidamine ja kummardus te positiivsusele ning pealehakkamisele.
Paneks ka omad mõtted siis kirja 🙂
1) mis on meie blogis väga meeldinud?
See, kuidas kirjutate. Mõnus ja kaasakiskuv reisikiri, mitte lihtsalt kuiv faktide vaatamine. Lisaks palju pilte + videod ka teist endast.
2) mis ei ole üldse meeldinud?
Hetkel ei ole midagi kurta
3) millistel teemadel võiksime rohkem/vähem kirjutada?
Ootan jätkuvalt huviga varustuse teemat 🙂 Et mis kuidas vastu on pidanud jne.
4) kas miski meie blogis on teid üllatanud?
Kogu teie ettevõtmine on paras üllatus, sest siiani olen rohkem näinud-kuulnud välismaalastest sama asja tegemas.
5)kas olete meie blogist leidnud enese jaoks vajalikku informatsiooni?
Kindlasti, seda just tehnika koha pealt.
6)kas meie blogi on teid innustanud kuhugi reisima?
Ja!
7)kuidas te meie blogini jõudsite?
Motomaaniast lugesin reisikirjeldust
8)kui tihti meie blogi lugema satute?
Niipea kui uus post tuled – RSS võlusõnaks
9)mis on teid ajendanud meie blogi lugema?
Ennast on alati seiklemine huvitanud. Mõnusalt kirjutatud, palju häid pilte + muud huvitavt kohalikust kultuurist.
Jõudu ja jaksu!
Mõnus reisipäevik 🙂
Sattusin alles hiljuti siia ja jäinu lugema ning fotosid vaatama.
Hästi kirjutatud blogi ja fotograaf on tasemel 🙂
Imestan, kui detailselt ja huvitavalt saab kõike kirjutada.
Kindlasti jään ka edaspidi huviga jälgima Teie reisipäevikut, ise ei reisi, aga huvitav tundub ka mõttes koos teistega reisida ja maailma avastada 😀
Edu!
Kuulan praegu teist osa Brasiilia muusikasaatest (väga head saated) ja mõtlen, et ma pole vist selgelt väljendanudki oma siirast kaasaelamist teie seiklustele, mis justkui oleks läbi selle blogi natukene ka minu.
Arvatavasti mina kunagi seda ise ei koge, aga teie suurepärasel tasemel pildid, videod ja heliklipid annavad ja muudavad mu ettekujutust maailma eri paikadest. Helisalvestised atmosfäärist on minu jaoks alati väga põnevad (arvatavasti ka väga innovatiivne osa reisikirjadele). Kõik mind huvitavad teemad on kaetud, teie tundmused, tundmised ja tunded saavad sõnadeks ilmselt järellainetusena siis, kui jälle tagasi kodus olete. Tahaks ju teada, mis tunne see on kõike seda teha…
Aga paraku see mõnu jääb ikkagi ainult teile, mispärast ma olengi uhke oma julgete sõprade üle, kes julgevad elada.
Jõudu!
Tere,
Loen teie blogi säravi silmi ja põksuva südamega, unistades ka ise ühel päeval mootorrattaga ümber maailma reisimisest. Näen nüüd (ja saan sõpradele-tuttavatele näidata), et suured teod ei ole võimalikud mitte ainult raamatutes, filmides ja välismaiste adventuurerite reisijuttudes. Olete mulle suureks inspiratsiooniks.
Viimase aja leiutistest kiidan parimaks lõuna-ameerika muusikavalikut, mille siit leidsin. Kuigi olen elanud teises kultuuris, ei tulnud mulle varem millegipärast pähe, et kultuuriruumide paljusus tähendab ilmselgelt tõsiasja, et eksisteerib ka muusikaruumide paljusus. Ma ei osanud varem ettegi kujutada, et on olemas täiesti erinevat väga head muusikat kui see, millega ma harjunud olin.
Aitäh:)
Kust ma sellest reisipäevikust kuulsin, ei mäletagi. Igatahes olen reisi algusest saadik kõik te seiklused läbi lugenud. Käin siin umbes kord nädalas või mingi kolm korda kuus.
Kirjutan sellepärast, et paar eelnevalt kommenteerinud leiavad, et tsikli hingeelu pole mõtet nii palju kajastada. Vaidlen vastu, loen alati suure huviga, mis teil seoses motikaga seal toimub!
Nii et, jätkake samuti nagu siiani. Edu!!
Usun, et olen viimase aastaga läbi lugenud/vaadanud enamus motomatkamise teemalisi blogisi, TV-saateid ja reisikirju – kõik algas Rebaseonust ja Long Way Roundist. Ma ei tea miks, aga just motomatkamine on mind hakanud viimase aasta jooksul niivõrd köitma, et isegi BMW GS ratas on tõusnud minu lemmiktsiklite listi alt lõpust üles – ja päris esikohale. Teie olete selles kindlasti ühed “põhisüüdlased” 😉
Olen aktiivne tsiklist olnud alates 2002.aastast – käinud läbi kõiksugu eesti motoüritused jm. olemised. Aga nüüdseks on küll kõigest sellest siiber saanud ja sel aastal olen võtnud täiesti uue suuna – lihtsalt sõita – reisida… Pole veel küll kaugele jõudnud, aga sel aastal on läbi käidud naaber-riigid (Läti, Leedu, Soome). Alguseks asi seegi 😀
Aga blogist ka:
1. Üldiselt on kõik niigi väga hea!
2. Raadiosaade oli hea üllatus – meeldis väga!
3. Pildid on profesionaalsed ja annavad vahetu elamuse ka arvutiekraanil
4. Lugusi kirjutate põnevalt ja mis peamine – soravalt, lihtsalt – ei ole nn. väsitav lugemine – just vastupidi (Y)
5. Inspiratsiooniallikana on teie blogi absoluutselt ületamatu ja kadestama panev!
Mida minu arust võiks veel olla:
1. Rohkem pilte inimestest – kindlasti kohtab kõiksugu veidraid ja põnevaid tegelasi
2. Rohkem pilte linna/maaelust – kuidas ja kus elatakse, millega tegeletakse, veider arhidektuur, osmikud jne.
3. Rohkem teie enda subjektiivseid emotsioone ja mõtteid lugudesse
4. Korra kuus võiks teha ka näiteks 9min (Youtube max aeg vist) videopäeviku. Rääkida riigist kus asute, oma läbielamistest ja põnevamatest juhtumustest.
Eks inimene ootab ikka rohkem, kui hetkel saada on – aga see omadus meid tsivilisatsioonis edasi viinud ju ongi 😉
Aga ka ilma kõige soovitusliku uueta on UUT ja põnevat teil niigi palju pakkuda.
Kindlasti elan teile kaasa ka kogu teie ülejäänud reisi vältel. Olete uskumatult julged, targad ja ettevõtlikud.
Soovin teile kõike head sel pikal ja kadestusväärsel teel…
Minu sügav respect!
Väga tore blogi on, eriti meeldivad pildid ja heliklipid. Käin lugemas paar korda nädalas ikka. Siia sattusin (üllatus-üllatus) Rebaseonu viite kaudu, aga olen teie tegemistel kergelt juba Iraani-käigust peale silma peal hoidnud. Iraani jutt oli üks neist kahest blogist, millest enne enda reisi personaalsemat kohapealset kogemust sai ammutatud.
Isiklikult meeldib mulle reisides pikemalt ühele piirkonnale/riigile keskenduda, mitte niimoodi läbi mandrite vihiseda, aga seesugune mastaapne ettevõtmine väärib igatahes tähelepanu.
Jutust meeldivad rohkem igasugu kohalikku koloriiti iseloomustavad juhtumised, aga ka pildi- ja matkavarustuse tarkused saavad kõrva taha pandud.
Jõudu ja ootan põnevusega Aasiat!
Ma vist üks vähestest, kes ei sattunud Rebaseonu lingi kaudu siia 🙂
Silma hakkasin peal hoidma, kui te ratast testisite – valmis seadsite.
Isiklikult väga fännan just tehnilist laadi juttu, et mida kõike võib ette tulla.
Alati olen imestanud, et kuidas küll te olete endale nii palju tuttavaid – sõpru üle maailma suutnud hankida.
Millegi kallal viriseda ei tahaks väga, sest teete ju kõike, nii reisi, kui blogi just selliselt nagu teile hea tundub ja see just ongi peamine ning ehe.
Kui võrdlusmomendiks võtta teie ja Rebaseonu blogid, siis kellegil kolmandal on millegi oluliselt paremaga juba väga raske välja tulla.
Aga kui te sellest blogist ja avaldamate emotsioonidest ning märkmetest kunagi raamatu kokku paneksite, siis mina oleks küll kindel ostja.
Nagu ma aru olen saanud, siis kirjutisi lisate siia kordamööda. See on üks väga vahva asi, sest see lisab kirjutistele sellise kergelt erineva vaatenurga.
Pilte ma parem kiitma ei hakka, Margus tegi aastaid tagasi super pilte ja pildistamis oskus on vist nagu vein, muutub aastatega aina paremaks.
Silma hoian te kirjutistel peal nii paar korda nädalas kindlasti, vahel ka sagedamini. Blogi otseselt küll kuhugi reisima pole innustanud, kuna see pisik on juba päris ammu sees.
Vastan samuti küsimustele. Kuna kõiki kommentaare ei jõudnud läbi lugeda, siis võib kellegi, juba väljaöeldud, mõte korduda.
1.mis on meie blogis väga meeldinud?
Saan kaasaelada teie toredale reisile ja vaadata ilusaid fotosid. Panoraamvaated on nii head, et tunnen, nagu oleksin ise reisil. Muusikasaade oli ka väga tore. 🙂
2.mis ei ole üldse meeldinud?
Minu jaoks on võib olla igavam tehniline jutt, aga ei saaks öelda, et see ei meeldi. Kindlasti on see vajalik ning mina võin ju sellest alati üle lugeda.
3.millistel teemadel võiksime rohkem/vähem kirjutada?
Paljud on siin maininud põnevaid inimesi. No tõepoolest – neist ei ütleks ka mina ära, aga kust sa alati selle põneva inimese võtad, kellest kirjutada? 😀 Ühesõnaga, minu jaoks on blogi piisavalt huvitav ja millegi üle nuriseda pole.
3.kas miski meie blogis on teid üllatanud?
Üllatav on kogu ettevõtmine ise. Blogi on üllatav niipalju, et ta üldse olemas on – et kogu selle orgunni ja sõitmise kõrvalt jääb aega sellisel tasemel blogi pidada.
4.kas olete meie blogist leidnud enese jaoks vajalikku informatsiooni?
No mitte otseselt, aga sõprade tegemistel on ikka hea silma peal hoida.
5.kas meie blogi on teid innustanud kuhugi reisima?
Põhimõtteliselt küll, aga hetkel pole see perekondlikel põhjustel võimalik. Aga ega ma sellepärast ei nuta kah 🙂 🙂 .
6.kuidas te meie blogini jõudsite?
Kariina on minu klassi- ja kursaõde.
7.kui tihti meie blogi lugema satute?
Umbes korra päevas, nädalavahetuseti harvem.
8.mis on teid ajendanud meie blogi lugema?
Et näha, kuidas teil läheb ja muidugi vaadata ilusaid fotosid.
Olge tublid! 🙂
Nael kummi!
Mina loen teie blogi suht tihedalt. Lingi leidsin ilmselt trip.ee kaudu, täpselt enam ei mäleta. Reisima ajab mind teie blogi IGA KORD kui loen. Mulle meeldib et kirjutate detailselt ja informatiivselt! Lugema ajendab soov näha mida te vahepeal jälle teinud/näinud olete! Meeldivad ka pildid!
Soovin teile edu ja vastupidavust ja jään põnevusega uusi postitusi ootama!
Väga inspireeriv ettevõtmine – tänud jagamise eest. Kohati tekib tunne nagu oleks Teiega reisil kaasas. Fotomaterjal on 5+ ja blogi väga hästi organiseeritud. Tulevaste reiside jaoks leiab siit palju häid mõtteid, mida kõrva taha panna.
Nagu mõned eelnevad lugejadki soovitan mitte karta subjektiivsust – kirjutage julgelt, inimlik kogemus on selle blogi ja ilmselt ka reisi põhiväärtus. Statistika ja kalkulatsioonid on põnevad aga inimlikud avastused kordades olulisemad.
Edu.
Põhimõtteliselt võttis Lõunaeestlane sõnad mul suust.