Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.

Rannikuäärsele teele jõudes ületasime mitmeid piimakohvikarva jõgesid:

Teel endal polnud väga viga, kui välja arvata arvutud “lamavad politseinikud”. Ma ütleks, et peale kuumuse on need meie Mehhikos viibimise ajal olnud peamiseks nuhtluseks – vaevalt jõuad kiiruse üles võtta, kui jälle on silt “TOPES” või “VIBRADORES”, ning kiirus tuleb jälle maksimaalselt maha võtta – muidu ei jää meie amordist ju midagi järgi, kui neist lihtsalt üle põrutada. Mõnikord ei ole nad isegi tähistatud, nii et tuleb olla ülimalt tähelepanelik. Läbi asulate kulgevatel teelõikudel on neid sõltuvalt asula suurusest oma kaks kuni kümme tükki, ja asulaid siin juba jagub!

Hea võimalus kiiremaks edasiliikumiseks on tasulised teed, mille tasu on nii kõrgeks aetud (meie seniste arvutuste kohaselt umbes kroon kilomeetri kohta), et seal praktiliselt kedagi ei liigu, “lamavaid politseinikke” pole ning ka kurve on minimaalselt, nii et 110 km/h on garanteeritud minek. Igapäevaselt seda endale ei lubaks (tundub, et isegi Euroopa standardite järgi on see kallis), aga kui “politseinike” rohkus kopsu üle maksa ajab, siis aeg-ajalt on hea neil äriklassi teedel lõõgastuda. Isegi vaateid saab nautida – kui külateed kulgevad allpool, siis tasuline tee on ehitatud parajalt kõrgele, nii et näeb mägesid ja kanjoneid:

Mõned päevad tagasi pakkisime varahommikul asjad mõttega teha üks korralik sõidupäev – Mehhiko on lihtsalt niivõrd suur riik, et kui on tahtmine see lõunapiirist põhjapiirini läbisõita, tuleb aeg-ajalt lihtsalt n.-ö. uhada. Ja veel parem, kui mööda tasulisi teid. Kui olime läbi sõitnud paarsada kilomeetrit ja hakkasime jõudma Mexico Citysse, veeresid teemaksu kogumispunktis meie kõrvale kolm kohalikku, kõigil korralik sõiduvarustus ning vinged bemmid – R 1200 GS Adventure’id. Kuna meie GPS-i kaart pole Mehhiko koha pealt eriti detailne, siis otsustasime võimalust ära kasutada ja nende käest uurida, kuidas oleks Mexico Cityst kõige valutum soovitud teele saada. “Pole probleemi, juhatame teid ise õige teeotsani,” oli vastus. Veidi enne nimetatud otsani jõudmist kutsuti meid aga juba enda juurde ööbima.

Kõhklesime, mis me kõhklesime (sest peale “ristikese” kirjasaamise ei paistnud rahvaarvu poolest suuruselt maailma teise linna, Mexico City külastamisel erilist mõtet olevat, liikluse kaootilisusest tulenev stress pealekauba), otsustasime pakkumise vastu võtta. Sest kui suurlinnade avastamiseks on olemas hea moodus, siis ilmselt toimib see just kohalike kaasabil. Esimese öö veetsime sisekujundusvaldkonnas töötava Andrési kodus, kus oli tunne, nagu viibiks viietärnihotellis – teenijatega ja puha.

Magasime tema poja, Micheli toas, kus leidsime ühe mängutoosi:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Mexico-city-pill.mp3]

Selgus, et oma töö kõrvalt on meie uued tuttavad – Andrés, Juan José ja Luis – hiljuti käima lükanud peaasjalikult BMW mootorratastele pühendatud ajakirja Boxer Motors. Nii suures riigis kui seda on Mehhiko, on sedalaadi spetsiifilisel asjal isegi turgu, Eestis ei tuleks see ilmselt kõne allagi. Viimase numbri esikaanepilt on maalitud kohaliku motosõbra poolt:

Igal juhul võeti meid suurepäraselt vastu – oleme ikkagi kaugelt tulnud ja tegemas seda, millest nii paljud unistavad. Vahel, raskematel hetkedel, tuletame seda ise endale meelde, kuid vahel tundub ikkagi uskumatu, kuidas inimesed meie ettevõtmisest nii vaimustuvad ja kuidas neil silmad põlema lähevad, kui neile oma juhtumistest rääkida. Sattusime just sedalaadi inimeste otsa.

Koos käisime World Trade Center México‘s, mis on Mexico City kõrguselt kolmas hoone. Selle 45. korruse  pöörleva põrandaga restoranist avaneb linnale vinge vaade.

Huvitav oli käik riikliku ajaloomuuseumina toimivasse Chapultepeci lossi. Lossi vaadates oli tunne, nagu viibiks Euroopas, peaaegu mitte miski ei viidanud sellele, et asume hoopis Mehhikos – sarnast arhitektuuri ja sisekujundust näeb ju vanas Euroopas siin ja seal. Pole ka ime, sest oma tänase välimuse on loss saanud Habsburgide suguvõsast pärineva, Mehhiko valitseja Maximilian I käe all.

Nagu piltidelt näha, on selles ühes maailma suurimas metropolis üllatavalt palju rohelist – rohkelt parke.

Lossiga on seotud ka huvitav legend. Nimelt olla 1847. aastal Mehhiko-USA sõjas USA mereväelaste pealetungi ajal üks sõjakooli õpilastest Mehhiko lipuga selle päästmiseks vallutajate eest lossi rõdult alla hüpanud ja hukkunud. Selle patriootliku teo mälestuseks on lossis ka laemaal:

Pikemalt oleks tahtnud ringi käia riiklikus antropoloogiamuuseumis, mille kogu on nii suur, et kõige nägemiseks peaks seal vist veetma päevi. Huvitav on selle muuseumi (mis on, muide, väga hästi organiseeritud ja väga modernne) juures see, et kui näiteks Santiagos, Tšiilis, külastatud Kolumbuse-eelse kunsti muuseumis olid väljas küllaltki primitiivsed esemed, siis Mexico Citys olev muuseum on koduks tõelistele kunstiteostele – eksponeeritud tarbe- ja iluesemete ornamente ja disaini võiks imetlema jäädagi. Hämmastav ikka, milliseid asju niivõrd primitiivsete vahenditega teha osati. Ja siis loomulikult maiade ja muude põlisrahvaste kiviskulptuurid, mida on samuti nii palju ja nii erinevaid, et silme eest läheb kirjuks. Soovitame soojalt! Seekord paneme vaid paar pilti, sest välja oli pandud palju sarnaseid esemeid nagu Bogotá kullamuuseumis, ainult et siin oli materjaliks kivi ja savi.

Pärast turismitegemist oli hea jõuvarusid täiendada kohaliku maiusega, mida saab mööda tänavaid ratastel liikuva ahjuga müüjatelt – sütel küpsetatud ja kondenspiimaga ülepiserdatud banaanid ja maguskartul:

Banaanimüüjaga võistles gaasimüüja – üleüldse toimub siin maailmaosas reklaam teisiti kui meil – kas keegi karjub midagi tänaval, või siis on auto katusele paigaldatud valjuhääldi, kust lastakse (valjusti) reklaamiklippe:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Mexico-city-karje.mp3]

Chapiltepeci pargis lõbustasid rahvast Veracruzi maakonnast tulnud indiaanlased, kes kõrge posti otsast köite otsas alla keereldes trummi tagusid ja vilet puhusid:

>Indiaanlaste etendus helis:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Mexico-City-lendavad-indiaanlased.mp3]

Päev jõudis õhtusse vannist leitud skorpioniga, kellel pisikesed skorpionid seljas. Mida siis teha, kui skorpion on vannis? Kohaliku soovitus: “Mina võtan tavaliselt kinga ja siis muljun ta sellega puruks. See on parim viis temast lahtisaamiseks”. Nii õudne kui see ka pole, korraldasime skorpionidele tapatalgud, endal nutt kurgus. Loomad ju ikkagi!