Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Kui lõpuks El Chalténisse jõudsime, tundsime tõelist kergendust, mis sest, et vihma kallas nagu oavarrest ning tuul oli nii tugev, et Eestis oleks juba ammu katused lennus olnud. Telkimine ei tulnud kõne allagi – otsustasime jääda öömajale mõnes hütis ehk cabanas. Ei tea, mil määral see tõele vastas, aga kui vesi seinast sisse hakkas tulema ja põrandale loik tekkis, ütles administraator, et selline torm on neil seal esimest korda. Küllap oli see lihtsalt vabandus. Nii või naa, saime sületäie käterätte, et mitte oma tuppa päris ära uppuda.
Järgmine hommik meenutas nii väga neid halle, rõskeid hommikuid kodus, kui äratuskell helises ja pidi end voodist välja vedama ning tööle minema – teki all oli nii soe, aga tuba oli jahe, ning niipalju kui silm seletas, paistis kardinate taga küll eelmisest päevast rahulikum, ent siiski vihmane ilm. Brr! Kuidagi saime ikkagi voodist välja, sest kell 10 oli check-out ning enne seda tuli hommikust süüa ning kola kokku pakkida. Selleks ajaks, kui tsikli selga istusime, oli ilm pisut selginenud, nii et otsustasime piirkonnas pisut ringi sõita. Fitz Roy tipp jäigi meie eest pilvedesse peidetuks, nii et pidime leppima ümbritsevate tippude imetlemisega. Kuna El Chalten pole muud kui üks suur küla ja seal suurt midagi vaadata pole, siis asusime taas teele. Seekord näitas Ruta 40 meile oma tõelist palet. Lausa sellist, et mul tekkis tunne, et ma mitte kunagi enam ei võtaks seda teed mootorrattaga ette. Mitte enda, vaid mootorratta pärast. Kui enne kartsin lahtist kruusa, siis siin ei olnud see enam põhimure (välja arvatud need momendid, kui tuul üritas meid sissesõidetud vaost välja, kruusavalli sisse tõugata). Hoopis rohkem pani muretsema see, kui küllaltki suurte kividega tee oli treppi sõidetud ning tsikkel värises kui põrgumasin – teadsime küll, kui halvasti vibratsioon tsiklile mõjub, kuid mingit väljapääsu polnud – tuli muudkui edasi liikuda. Õnneks (kuid mõne arvates hoopis kahjuks) on otsast juba alustatud selle kuulsa tee asfalteerimist, nii et pisut saime ka siledat teed sõita, kuid valdav osa on veel päris õudne. Vaated on küll mitmekesisemad kui näiteks Ruta 3-el, kuid Patagoonia jääb ikka Patagooniaks. Siin, läänes, on muidugi rohkem pinnavorme ning valguse muutudes muutuvad ka värvid, luues kohati päris unenäolisi kombinatsioone. Järved on siin meie silma jaoks täiesti harjumatult sinist värvi, mis ei kao ka siis, kui taevas pilve läheb. Nagu Perito Moreno liustik on helesinist värvi, nii on ka vesi mägijärvedes nagu sinine piim. Kaljurüngaste värv varieerub sinepikollasest kirsipunaseni, taimestik on kord kidur ja kuivanud, kord lopsakas ja võimsalt roheline.

Ja guanaakod:

Vibratsioonide juurde tagasi tulles – paarsada kilomeetrit enne Perito Morenot (ei, mitte liustikku, vaid sellest mitu-mitusada kilomeetrit eemal olevat samanimelist küla) ning asfaldi algust avastasime, et kardaan lekib. Teeolusid arvestades muidugi küllaltki ootuspärane leid, kuid sellele vaatamata mitte eriti positiivne. Mõned päevad tagasi olime saanud meili itaallannast Miriamilt, kellel oli umbes sealsamas kardaan rikki läinud ning kes nüüd seetõttu sealsamas Perito Morenos “kinni” on (vaata pilte allpool). Võtsime siis temaga kohe ühendust, et asukohale kinnitust saada ning lootsime parimat, et ise nii kaugele jõuda. Lekkiva kardaaniga jõudsimegi siis tuulest räsituna ning külmetades päikeseloojangu ajal Mini-Camping Raúl’i, kus meid ootas hubases ahjuga köögis ees Miriam, kaks sakslast ning koha omanik, hämmastavapanevalt külalislahke Raúl. Söök oli ka just valmis saanud, nii et polnudki nagu midagi rohkemat tahta.

Nüüd oleme mõned päevad siin kämpingus olnud ning tunneme, nagu oleksime kodus. See koht on nii sõbralik ja nii puhas – ja kõige selle taga on üksainus huvitav tegelane – Raúl. Siit, nagu Dakar Motos’istki Buenos Aireses, käib läbi palju matkajaid, palju eri rahvuste esindajaid, kuid ometi on see erinev – kui Dakar Motos’is hakkas lõpuks läbi kumama, et tegemist on ikkagi ärilise ettevõttega, siis see mees siin lihtsalt naudib matkajate kohalolu ning teeb kõik selleks, et inimestel siin hea oleks. Hommikul toob pagariärist saiakesi, õhtul peseb sinu nõud.
Aga kardaan – katsume kohalikke võimalusi ära kasutades midagi ära teha. Pikemalt kirjutab Margus võibolla mõne päeva jooksul.