On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.

Ruta 40 tegi meie rattale liiga, kuid ilmselt olin ka ise gaasiga liiga uljas – teistelt Perito Morenost möödujatelt kuulen, kuivõrd aeglaselt seda teed enamasti sõidetakse. Tagareduktori tihend hakkas lekkimise märke näitama pärast umbes 450 kilomeetrit pinnaseteed, mis on praeguse seisuga kohati lausa kohutava kvaliteediga. Repertuaari kuuluvad liiv, muda, põlvekõrgused kivid, kruus, sügavad pikirööpad, sügavad ristirööpad, headel ja kiiresti sõidetavatel teelõikudel “tapja-augud” (ca poole meetri sügavused), ristimõhnad, millele ootamatult järgneb sujuv, ent sügav lohk (need on kohad, kus amort lajatab suurte kiiruste juures täiega põhja), täiega kaldus tee (see on eriti “magus” pala pehme pinnasega osadel 🙂 ), tugevad külgtuuled (nii et kaelalihased on pea hoidmisest vastutuult õhtuks valusad). Kord hakkab palav, kord hakkab külm – ilm muutub kohati pea iga 5 minuti tagant: vihm, rahe, päike… ja kas ma juba mainisin kaelamurdvat tugevat tuult?

Loomulikult kuuluvad eelmisest tulenevalt repertuaari ka: olematult vähe liiklust, luksid vaated ja maastikud. (Muide, kuna Ruta 40 on riigile infrastruktuuriliselt küllaltki tähtis ühendustee, siis praegu käivad suurel osal Ruta 40-st asfalteerimistööd ja lähiajal võib asi tunduvalt paraneda).

Sedasi kahestunud mõtetega (ratta säästmine versus heade vaadete nautimine), hambad suus plagisedes ja ratas kolisedes, jõudsime siiski Perito Morenosse, võtmetähtsusega teede ristumiskohas asuvasse külasse, välja. Tihend ei lekkinud õnneks tugevalt – vahepeal pidin vaid sortsu mootoriõli transmissiooniõlile peale kallama, et ajutiselt nivood hoida (sest suvalises kohas transmissiooniõli ju ei saa). Mure tegelikult kõige suurem ei olnud, sest reduktori tihend ja ka kroonhammasratta laager on meil kaasas. Tihendi vahetus on väga lihtne, niiet meie jaoks oli kergenduseks ka see, et jõudsime välja Perito Morenosse – lihtsalt kohta, kus saab olla ja ise oma rattaga tegeleda. Küll aga nägin vana õli välja lastes magnetil imepisikesi metallitükke, mis tekitas minus paraja paanikahoo, sest see on tunnusmärk ka laagri peatsest minekust: kui vahetada vaid tihend, siis kui järgmisena läheb laager, puruneb alati ka tihend. Sellisel juhul oleks meil laager olemas, aga tihendit mitte, sest tavaliselt kanname kaasas mõlemast vaid üht eksemplari – seesama laager ja tihend on paljude arvates paraleveriga BMW-de üks nõrku kohti ja oleme sellega arvestanud. Seetõttu tundus kindluse mõttes targem mõlemad ära vahetada.
Minu järeldus on järgmine: tihend – lihtne, laager – raketiteadus. Vähemalt Perito Moreno mehaanikute standardite kohaselt. Tööks oli mul vaja Euroopa mõistes küllaltki elementaarseid tööriistu: laagritõmmitsat, mikromeetrit, võrdlevat mikromeetrit, kuumapüstolit, njuutonmeeter-võtit ja väikest portsu mutrivõtmeid. Käisime Raúli ja Miriamiga (kes oli heaks tõlgiks) läbi tosinkonna kohalikke auto/moto/rekkamehaanikute garaazhe, osa ametlikke, osa isehakanute omi – kõigist vaadati vastu, silmad punnis, kui näitasin oma reduktori kroonhammasratast – et mul vaja see laager lihtsalt otsast ära saada, pisut mõõtetööd teha ja uus panna. Ja muidugi manana/siesta-kultuur – oli kõva sõna, kui mehaanik oli kohapeal olemas – tavaliselt on nad kas siestal, sigaretitossu saatel kamraadidega segamatult juttu ajamas, või ütlesid, et tule homme (manana) – jahmatavalt suur osa inimesi ei paista lihtsalt viitsivat siin tööd teha. Ja kui saidki mehaaniku varrukast kinni, siis neile asja seletades sattusid nad enamasti segadusse ja esimese asjana otsiti tolmusest nurgast välja vanade läbiroostetanud ameerika autode lammutamiseks mõeldud suur kuvalda-haamer ja puudus vähe, et õrna kohtemist vajav reduktor oleks kolki saanud. Siin käib kõik endiselt toore jõu meetodil – jõudu on, pole mõistust vaja. Garaazhi- ja tehnikakultuur on kasvõi Eesti omast julgelt 10-20 aastat maas. Detailide parema tervise nimel tahtsin tööd kõik ise teha, vaja olid vaid veidi spetsimaid tööriistu.
Õnneks tunnevad siin külas head inimesed teisi häid inimesi ja tänu Raúlile leidsime ühe töökoja, mis puhtalt erakätes ja kohalike standardite järgi riistvaraliselt ülivõrdeliselt varustatud. Kõik mis mul vaja, oli olemas, v.a. kuumapüstol ja korralikum laagritõmmits. Kuumapüstoli saab tavaliselt mingi muu kuumaga asjaga asendada (priimuse põleti, gaasipliit, vms). Laagritõmmits oli, aga suht väikseke ja paistis mitte kõige parema kvaliteedia metallist olevat.
Aga kokkuvõttes tundsin ennast päris hästi. Pastrana (töökoja omanik) oli nagu Raúlgi – suure südamega inimene ja lasi mul oma töökojas oma tahtmise järgi tegutseda (ilma paranoiata, et minusugune tundmatu gringo lõhub midagi juhtumisi ära). Kohalik raketiteaduse instituut sisse seatud, võis töö alata, ja kui väiksemad teiste inimestega seotud siestad maha arvestada, käis päris kiiresti.

Töö kohaliku raadio saatel…
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Perito-Moreno-Pastrana-garaazhis.mp3]

Priimusepõletiga korpus kuumaks.

Ja lahti.

Kroonhammasratas.

Väike tõmmitsaotsa töötlus.

Tõmmits laagripeale.

Aga tutkit! Tõmmits jäi lahjaks – otsad lihtsalt hakkasid painduma. Siis sai loova mõtlemise saatel mindud gaasikeevitaja juurde, selleks e vana laagrit tugevalt kuumuta (nii või naa oli see mahakandmisele minev). Tundub, et meetod töötas:

Laager maas.

Uus laager ahju (paisub). Kroonhammasratas sügavkülma (tõmbab kokku).

Ja plaksti! kukkus uus laager hammasratta otsa – ilma igasugu lisajõuta.

Vanad laagri seibid välja ja uuesti korpusesse.

Korpusekaas peale. Mõõtmistöö võis alata. Aretasin ettejuhtuvatest materjalidest võrdlevale mikromeetrile toetusraami:

Tegin loksude mõõtmised umbkaudse reduktori keskmise töötemperatuuri juures ära, arvutasin õige laagrikaane surve saamiseks seibide kombinatsiooni ja panin pilli tagasi kokku.

Ja õnneliku lõpu pilt. Pastrana sai esimest korda elus külale suure tsikliga ringi peale teha.

Ilmselt oleks vanal laagril veel kulumisruumi olnud (läbisõit hetkel 105 000 km), aga kohalikud teeolud tekitasid minus liialt paranoiat. Eks näis, kui uus laager üle 10 000 km vastu peab, siis läks mõõtetöö (sisuliselt ainus asi millega võisin “bambust” panna ja enneaegse laagri kulumise põhjustada) hästi ja oli tööst midagi kasu. Eks tulevad kilomeetrid näitavad…