Maailma lõpus käidud, veetsime veel paar päeva kohaliku mehe, Ramey juures. Huvitav on see, kuidas kõik motomehed ja -naised, kelle juures oma Põhja-Ameerika rännakul oleme peatunud, on olnud väga positiivsed inimesed, kellel kõigil rääkida oma huvitav lugu. Ramey, näiteks, elab metsas, pooleliolevas majas, mida ta ise oma jõudude ja teadmiste abil ehitada ja viimistleda püüab. Töökohta tal pole, ent see-eest on tal palju huvitavaid kogemusi. Näiteks tegeles ta veel mõnda aega tagasi sponsorite otsimisega projektile Goliath Expedition, kus üks mees kõnnib ümber maakera.
“Kõnnib” tähendab siis seda, et ei kasutata ühtegi transpordivahendit, olgu siis mootoriga või ilma. Tänaseks on projekti peategelane omal jalul läbinud nii Põhja- ja Lõuna-Ameerikat lahutava Darien Gap’i, ning mis tegelikult veelgi intrigeerivam, on ta esimesena ajaloos ujudes ning jääkamakalt jääkamakale astudes ületanud Beringi väina. Praegu projekt aga seisab, sest peategelane on oma boheemlaslike väljaütlemistega kõik sponsorid välja vihastanud, ning raha edasiliikumiseks pole. Aga noh, eks sedalaadi ettevõtmise puhul peabki paras boheem olema.
Meie mõistes huvitavaid tuttavaid on Ramey’l veel – no paljudel meist ikka on tutvusringkonnas ette näidata mõni okeanograaf või jääolude ennustaja? Alaska annab tunda!
Ramey juures sai proovitud kohalikke õllesorte, ning üllatus-üllatus, käisime esimest korda üle pika-pika aja saunas. Tuleb välja, et saunakultuur on Ameerika põhjaosas täiesti olemas ning täiesti aktiivne, nii et saun köetakse ikka vähemalt kord nädalas üles. Igal juhul pani polaarpäevane saunatamine päriselt kodust sauna igatsema – mitte must leib ei ole see, mille järele neelud käivad, ega ka kohuke, vaid üks korralik saun!
Allpool on pilt ühe kohaliku õlle etiketist. Põhjuseks, miks selle siia panime, on see, et karuteema on siin, Alaskal, ning tegelikult ka Kanadas, väga kuum, ning pilt sellel õllepudeli etiketil tundub meile kohalikku meelelaadi väga hästi iseloomustavat. Siinsetes kämpingutes ning muudeski kohtades leiab pidevalt hoiatusi tekstiga “You are in bear country”, ehk “Oled karuriigis” – kohe näha, kes on siin loomade valitseja. Ning ehkki Alaskal ei ole me karu veel näinud (kui välja arvata Fairbanksis asuva Alaska Ülikooli suurepärases Põhjala muuseumis olev hiiglaslik karutopis), oleme püüdnud käituda “karuteadlikult”, ehk siis igasugused toiduained enne tsikli kohvrisse panemist mitmesse hermeetiliselt suletavasse kilekotti pakkinud.
Igaks juhuks muretsesime endale ka karutõrjevahendi. Öeldakse küll, et karu rünnaku ohvriks langemise oht on pea olematu, ning et pigem on see karu, kes sinu eest plagama paneb, ei või ju iialgi teada. Kuna me ööbime peaasjalikult telgis, siis parem on seda omada ning mitte kasutada, kui tunda vajadust selle järele, ning mitte seda omada. Allpool olev balloon on mõeldud kasutamiseks enesekaitsevahendina ründava karu vastu. Igasugune muu kasutamine on rangelt keelatud.
Fairbanksist võtsime suuna Anchorage’i, ning sealt edasi Kenai poolsaarele. Anchorage’is võtsid meid suurepäraselt vastu Paul ja Carol, kellest viimane on USA-st kunagi Helsingisse venelasi jälgima saadetud spiooni tütar. Ta töötab kliinilise psühholoogina ning maalib – tema töid võib leida siin. Saime kuulda huvitavaid lugusid elust Soomes 50-ndate lõpus.
Teekond Kenai poolsaarele oli küllaltki pilvine, märg ja udune, kuid mõned pildid siiski saime:
Sõitsime Seward’i linnani välja, kuid sinna jõudes olime juba vihmast nii väsinud, et kui olime linna üldjoontes ära näinud, pöörasime otsa ringi ning võisime teekonna Alaskalt minema lugeda alanuks. Selleks, et Alaskalt minema saada, on muidugi vaja sõita sadu ja sadu kilomeetreid, sest Alaska on teatavasti USA kõige suurem osariik (st pindalalt; elanike arv ületab veidi 700 000) – öeldakse, et isegi kui jagada Alaska pooleks, oleks need poolikud omakorda USA kaks suurimat osariiki, ning Texas jääks kolmandaks.
Pärast pikka päevasõitu maandusime kämpingus, kus administraatoriproua kippus aina nalja viskama ning ise oma naljade peale valjusti naerdes ka röhitsema, ning kus õhtul pakuti tasuta jäätist ja kooki. Hommikul ärgates levis igal pool metsapõlemislõhna. Maastikud olid kõik kaetud suitsulooriga.
Nagu eelmiselt pildilt näha, Anchorage’ist Tok’i mineva, läbi mägede ja orgude lookleva tee ilu me suures osas ei näinud, sest see oli kõik suitsuga kaetud ja horisont väga piiratud:
Natuke veel, ning jätame maagiliselt kauni Alaskaga hüvasti. Loodetavasti selleks, et siia kunagi tagasi tulla. Juba sellepärast, et virmalised jäid nägemata 🙂