Mälestus mõne nädala tagusest ajast: sõidame mööda Kanadat läbivat teed nr 1, ja kaugusest paistab, justkui meile sõidaks vastu buss. Võiks ju küsida, et mis on selles siis nii kummalist, et teel sõidab buss. Kuid USA-s, ja ka Kanadas, on bussid suurte linnade välistel teedel väga harv nähtus, sest kogu USA-s veedetud aja jooksul (ja seda oli kuu aega, kusjuures sõitsime ikka tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid) panin mina maanteel tähele ainult üht bussi. Linnades ühistransport veel kuidagi toimib, ent ühest linnast teise saamiseks peab siin üldjuhul omama isiklikku sõiduvahendit.

Selle mõne nädala taguse sündmuse juurde tagasi tulles tuleb öelda, et kui “buss” oli meist möödunud, sai selgeks, et tegemist ei olnud mitte bussiga, vaid ühega kohalike seas ülimalt populaarsetest RV-dest (recreational vehicle ehk haagismaja). Siin ei reisi keegi niisama autoga, ikka on väiksem või suurem haagismaja. Mõned “haagismajad” on sama suured kui Eestis liinibussid, kuid eeldus, et sellistega reisivad kuuelapselised pered, ei pea paika. Sageli on ainsateks “reisijateks” vanapaar koeraga.

Ma ei taha teada, kui palju kütust need “puhkesõidukid” sajale kilomeetrile võtavad. Muidu poleks ju midagi, ent kui Ameerika Ühendriike peetakse maailma suurimaks tarbijaks (ja ega Kanada selle mõjuulatuses ilmselt tarbimiselt palju alla ei jää), siis kahtlemata jätab see oma märgi meie elukeskkonnale. Kuid ega sõidukid kliima soojenemises ainukesed süüdlased pole.

Alaskal sattusin lugema üht raamatut – Helen Caldicotti “If You Love This Planet – A Plan To Heal The Earth”, mis on küll kliimamuutuste teema kiiret arengut arvesse võttes küllaltki vana (1992), kuid mis on sellegipoolest väga huvitav. Kindlasti on selles omajagu kallutatust ning pisut liiga tugevat rõhuasetust, ent mõned faktidena toodud näited on intrigeerivad. Näiteks väidab ta, et tervelt 5% USA-s toodetavast energiast kulub pesukuivatite käitamiseks. Eestis ei ole need imeriistad veel nii levinud, kuigi neid võib juba mõnda aega leida ka meie kaubandusvõrgust. Kuid USA-s on need vist pea igas keskmises majapidamises, ning mingil hetkel tundusid nad mulle isegi väga praktilised – jube hea ju, kui pesu saab pestud ja kuivatatud 45 minutiga (järele proovitud). Kuid kuna pesu kuivab neis peamiselt kuumuse toimel, ning kuna küttekehaga kodumasinad on suured elektritarbijad, siis ega ma väga ei imesta, kui nad energiatarbimisest nii suure osa moodustavad. Küll aga kadus mul raamatut lugedes isu kunagi endalegi säärane masin soetada. Kui ikka leidub mingi nöör, mille saab väljas kuhugi tõmmata, siis võib pesu väga hästi kuivada ka seal – nii nagu see on juba ammusest ajast toiminud. Annaks jumal, et Euroopa Liit ei tuleks välja seadustega (millised USA teatud osariikides juba eksisteerivad), mis keelaks pesu õue riputamise põhjusel, et see ei ole esteetiline.

Kliimamuutus on siin kohalike sõnul hästi tuntav. Ja kui jutud sellest, et jääkarud on uppumisohus, sest jää, millelt nad endale süüa hangivad, muutub aasta-aastalt õhemaks, võivad tunduda kuidagi kauged, siis praegu tunneme ja näeme tulemusi ise. Juba mitu päeva oleme sõitnud mööda maastikke, mis paraku meie eest varjatuks jäänud. Põhjusest igal pool leviv metsapõlengute toss. Kohutavalt palav on ka. Televisioon pasundab, et selline kuumus on siinkandis pretsedenditu. No tõesti – kui ikka hommikul päikese tõustes telki kokku pannes termomeetri näit juba 30 kraadi kanti kisub, siis pole see enam põhjamaale kohane.

Allpool mõned pildid suitsupilvestest maastikest meie teekonnal:

Ja üks huvitav näide sellest, mismoodi suitsuvines kruusatehase kõrval on mägi trepikujuliseks “kaevandatud”:

Korduvalt olen endalt küsinud, kas motikaga kütust (keskmiselt umbes 5-5,5 liitrit sajale kilomeetrile) põletades ümber maakera veeremine on praeguses olukorras ikka eetiline. Vastus jääb õhku rippuma.

Vahepeal oli meie Gessul väike “pooljuubel”:

Aga veidi ka teekonna edenemisest. Viimati oli päevakorras Alaskalt lahkumine ning pikk-pikk teekond “alla”, ehk siis meie mõistes Vancouverisse, millest saab ilmselt tsikli üle-ookeani-stardipaik.

Juba Alaskalt startides tabas meid palavus, nii et kummaline oli mõeldagi, et Alaska võib selline olla. Mõtteid piinavast kuumusest eemale peletades üritasime endasse imeda veel viimaseid vaateid sellest maagilisevõitu maast:

Pärast piiri ületamist tagasi Kanadasse sõitsime pikalt mööda sama teed, mida mööda enne olime tulnud, kuid see ei tähendanud sugugi, et sõit oleks sellevõrra igavam olnud. Tegelikult on mitmesajakilomeetrine teelõik Alaska piirist Whitehorse’ini väga kaunis – puhta mäed ja järved. Tagasiteel enam palju pilte ei teinud, aga mõned ikka:

Watson Lake’i kandis pöörasime Alaska maanteelt meie mõistes uuele teele, mis kulgeb küllaltki otse lõuna poole. See on selline väga väikese liiklustihedusega küllaltki kitsas ja käänuline tee, mille äärde jääb vaid mõni küla. Kõik külad, mis teele jäävad, on tillukesed, stiilis kaks maja – tankla – motell, heal juhul lennuväli (ehk pikk sirge mururiba), ning nende vahele jääb saja kilomeetri kanti. Nii sõidadki aina läbi metsa, mis lõuna poole aina tihedamaks ja kaharamaks muutub. Ei tea, kas kusagil näeme veel selliseid kuuski, nagu olid Alaskal – hõredad ja lühikeste okstega, nagu räsitud pudeliharjad.

Aga asustus on niivõrd hõre, et öömaja peamegi otsima metsa seest, mitte maanduma mugava turistina esimeses kämpingus. Maa on korraga kaljune ja soine, ent pärast mõningast otsimist leiame tee raiesmikule, kus pole keegi ammu käinud – maas pole ühtegi ratta- ega jalajälge. Söögi valmistame vastavalt “karureeglitele”, st mitusada meetrit telgist eemal, et telgile toidulõhnad külge ei jääks. Kuid magada on siiski veidi kõhe – iga krõps ning sahin ajab une pealt. Kord tuvastame telki uurimas karja hiiri, kord käib keegi väiksem loom nuuskimas. Hommikul ärgates on hea meel, et öö on läbi ning meid pole veel ära söödud. “Ära söödud” saada oleks seal tegelikult olnud lihtne, sest aplaid kärbseid (isegi mitte niipalju sääski) oli seal kõvasti, nii et hea tabamuse korral oleks võinud teise ilma saata ka kolm kärbest korraga. No tõesti palju kärbseid!

Ja palavus! Ühel hetkel oli teeäärseid mägijärvesid vaadates kiusatus jahutust saada niivõrd suur, et otsustasime tundmatus kohas suplema minna. Järvevesi oli ülimalt selge, ning väga külm. Et järv läks järsult sügavaks, siis väga kaugele ei tihanud ujuda – lupsti sisse, paar tõmmet, ja lupsti välja tagasi! Oli täiesti värskendav.

Pikki päevi läbi palavuse sõites, iga päev 500 kilomeetri ringis, oleme jõudnud Vancouveri alla. Ei tea, kas nutta või hõisata. Ameerikad on meie jaoks läbi saamas, ees ootamas hulk paberiajamist, rahakulutamist ning otsusetegemist. Hurraa!