Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.
Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.
Läbi Eesti Austraaliasse lennata on muidugi kallim, kui siit otse, kuid üht- ja teistpidi arvutades tundub Eestisse tulemise variant soodsam. Ei pea me ju Eestis kasvõi elamispinna eest maksma, ning ka toit on odavam.
Stardime juba juba loetud tundide pärast Vancouverist, et siis pärast kahte vahemaandumist – Düsseldorfis ja Hamburgis, lõpuks Tallinna lennuväljale prantsatada. Asjad käivad ikka kiiresti!
TÄIENDATUD
Plaanis on toimunud ootamatu taandareng. Jõuame meie pärast ühistranspordiga läbi terve suure Vancouveri sõitmist Vancouveri lennujaama, kuid rahvusvaheliste väljumiste ekraanilt torkab meile silma ebaloogilisena näiv info – meie 16.40 lend Düsseldorfi on edasi lükatud 11.35-le. Vaatame üksteisele segadusseaetult otsa – on ju normaalne, kui lend lükatakse edasi mõne tunni võrra, aga et see lükatakse edasi pea päeva võrra… No tore! Nimelt olla Vancouverist startima pidanud lennuki kapten haigeks jäänud. Oleks meil siis lend Tallinnani olnud broneeritud ühe lennuna, kuid ei! Oleme lennud Vancouver-Düsseldorf-Hamburg ning Hamburg-Tallinn ostnud eraldi, vastavalt Air Berlini ja Estonian Airi kodulehtedelt. Parajalt ärevalt otsime üles Air Berlini kassa, kus meile ilma pikema jututa antakse hotelli (täiesti soliidne, õnneks) ja söögiraha (20 CAD/in õhtusöögiks ja 10 CAD/in hommikusöögiks) vautšer ning lubatakse, et küll me Hamburgi jõuame. Nojah, Hamburg küll, aga mis saab meie Tallinna-lennust? “Suhelge Estonian Airiga ning püüdke pilet hilisemaks ümber vahetada, hiljem võite Air Berlinilt hinnavahe tagasi nõuda”. Kanadast Estonian Airi numbrile helistades on Eestis loomulikult öö, kuid kui hommikul (ehk meie mõistes öösel) nad kätte saame, on vastuseks see, et kuna ühel kuupäeval on otselend ja teisel ümberistumisega, siis piletit ümber vahetada ei saa. Meil ei jää muud üle, kui täita pileti tagastusvorm ning loota, et Estonian Air täidab lubaduse raha tagasi maksta. Ja kuna praeguseni on ebaselge, millal me pärast Düsseldorfi Hamburgi jõuame, siis ei julge uut piletit osta ka. Huvitav reis saab olema! Loodaks ikka kunagi Tallinnas maanduda…
(Tsikli ärasaatmisest kirjutame ja joonistame koju jõudes)
Kui ratas saata lennukiga, kas see poleks kokkuvõttes odavam kui laevatamine + kuu aega lebotamist Sydneys? 😉
Aga koduigatsus on loomulikult suur, seda ma usun, nii et head isu! 🙂
Näh! Hea, et lugesin siit täiendatud uuduseid, muidu oleks lennujaamas halliks linud. Andke siis teada võimalusel, kui miskit selgub.
VAU!!! See on küll äss üllatus! Nagu hiir oleks magavale kassile suhu jooksnud…
Tere tulemast koju 🙂
Aga nüüd jääb ju reis katki ja ei saa enam ütleda et reis kestis 1000 päeva kui sellest 50 päeva vahepeal kodus.
pole hea, pole hea
Kas reisiv pool Nemosest esineb siis ka OTK1 peol?
Austraalias võetakse tehnika algosadeks ja mürgitatakse seda korduvalt, et ühtegi seemet ega putukat ei satuks mandrile. Veerevate Eestlaste Mersud olid mingi kuu aega karantiinis.
Rebaseonule: uurisime ka lennukiga saatmise hindu, kuid need tundusid ikka väga krõbedad ning ei tasu end ära, kui just minekuga väga kiire pole ja ei ole valmis kordades rohkem maksma. Oleme pisut ka oma reisigraafikust ees (Põhja-Ameerika otsustasime läbida kiiremini kui algselt planeeritud, sest ega seal väga odav pole), nii et Eestisse tulemine sobis plaanidesse nagu rusikas silmaauku. Kui aga aus olla, siis mitte koduigatsuse pärast – nii kummaline kui see ka ei ole, on koduigatsus muutunud seda väiksemaks, mida kauem teel oleme olnud. Aga meeldiv on ikka, ning väga põnev ka – see on justkui test või väike eelvaade sellest, mis tunded meid võiksid ees oodata siis, kui ekspeditisoon läbi ja peame permanentselt rutiinset elu elama hakkama. Vaatame siis, kui kiiresti meil siin masus, halli taeva all masendus peale tuleb.
Nuuhile: nii pedantsed me pole, et täpipealt päevi loeksime. Asja eesmärk on ikkagi tsiklil maailma avastada, ja tuhat on lihtsalt ilus ümmargune number, mis kergesti meelde jääb. Ja alati on võimalus vaadata asja sellest vaatepunktist, et üks meie meeskonnaliikmetest – tsikkel – on pidevalt sõidus. See 1000 jääb siiski umbkaudseks ja ähmaselt defineeritud arvuks kogu meie planeerimatute sündmuste (mõnda kohta pikemalt jäämine, tsikli remont, Eestisse tulek jms) taustal 🙂 Paindlik olles on vähem stressi ja üritus nauditavam.
Lõunaeestlasele: Austraaliasse sisenemine pidavat tõepoolest parajalt keerukas olema. Igal juhul andsime endast parima, et tsikkel enne kasti panekut korralikult puhtaks saaks (meie kulunud-kriimustatud-mõlkis-roostes ratta puhul on ideaalselt puhtaks saamine muidugi suhteliselt lootusetu ettevõtmine). Mingeid garantiisid muidugi pole – oleme ka teistelt matkajatelt igasugu õuduslugusid kuulnud seoses Austraaliasse saatmisega, alates sanitaarnõuetele mittevastamise trahvide maksmisest kuni selleni välja, et tsikkel tagasi lähtesadamasse saadetakse. Eks hoiame meele ikka positiivsena.
Eh, üle on ikka üks krdima seiklus 🙂
Millal te Sydneysse jõuate ja kas teil alustuseks on öömaja olemas?
Katrele: kui kõik läheb plaani kohaselt, siis maandume 8. septembril. Öömaja peaks ka olemas olema.