Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Raskused algasid hiljem, kui olime lõunaks Air Berliniga Hamburgi jõudnud ning pärast kuuetunnist ootamist sättisime end Riia-lennu check-in’i sappa. Kõik läks hästi selle hetkeni, kui järjekord meie jõudis. Ulatasin teenindajale kindlakäeliselt meie piletid, olles kindel, et nüüd ei saa enam miski viltu minna. Teenindaja uuris ja uuris meie pileteid, kuid tulemusetult – meid polnud sellele lennule kirja pandud. Mis veel hullem – selgus, et meie broneering oli hoopis 9. juuliks. Ega ma ei taibanud piletitesse väga süveneda ka – vaatasin vaid, et on üheksas kuupäev, kellaajad ja nimed õiged. Aitäh, Air Balticu klienditeenindaja! Piletilt ei olnud võimalik välja lugeda ka lennu toimumise aastat, nii et jäigi arusaamatuks, kas oleksime pidanud lendama kuu aega tagasi või üheteistkümne kuu pärast.
Helistasin klienditeenindusse uuesti, kuid samale lennule oli jäänud vaid üks istekoht. Oma viga kogu jama korraldamises keegi loomulikult ei tunnistanud, ning kui mulle telefonis juba mitmendat-mitmendat korda räägiti mingist müstilisest “arusaamatusest” (tõesti on raske aru saada, mida inimene mõtleb, kui palub lendu samale õhtule, eksole) panin toru hargile. Pärast seda, kui olime seljatanud kaks õhkutõusmist ja maandumist ning ülal olnud pea 30 tundi järjest, ja lootsime juba viie tunni pärast Eestis olla, haaras mind hüsteeria.
Margus säilitas siiski kaine mõistuse ning ostis ära kallid piletid järgmise päeva lennule. Ööd lennujaamas me enam poleks jaksanud veeta, nii et võtsime odavaima hotelli, lootes, et Air Baltic tuleb ikkagi mõistusele ning maksab meile tekitatud lisakulutused kinni.
Eile maandusimegi siis Eestis. Mingit puhkust siin olema ei saa – teha on palju, ent ehk mahub vahepeale ka heade sõprade nägemine.
Tere tulemast koju! 😉
Ei taha Teie lootusi kustutada, aga ei usu, et Te Air balticult mingi raha tagasi saate. See ettevõte on täis säästukuuril ja mis kord juba nende käes, see nende oma. Oma vigu ei tunnista nad kunagi, nii et tasub vältida, kui vähegi võimalik.
Ilmataat küll kojujõudmist ei soosinud :/
Ilmselgelt kindlam (ja kiirem) meetod Vancouverist Tallinna jõuda oleks tsikliga tulles. Törts üle Beringi väina ja siis juba otse koju. Air Baltic vs Venemaa.
Tore, et kohale jõudsite! Nautige siis kodumaad täiega – musta leiba, sauna ja kohukesi 🙂 !
Soovin teile jätkuvat optimismi. Ilm on siin, Eestis, hea ja inimesed kõige mõnusamad maailmas. Magage, käige saunas ja nautige sõprade kvaliteetset seltskonda. Peale selliseid lennujamasid kulub väike hingetõmme marjaks ära.
Mihkel Tartust
Panoraame vaadates tekkis mõningaid küsimusi. Kas pilte tehes käsi on stabiilselt paigal? Võiks arvata, et motika vibratsioon kandub ka kehale üle ning seetõttu on seljast maha astudes kindlat kätt raske saavutada. Teiseks, mitmest kaadrist on panoraamid tavaliselt kokku pandud? Ning millist objektiivi kasutate? Tänud ning head lõõgastumist Eestis!
Mingit puhkust siin olema ei saa – teha on palju, ent ehk mahub vahepeale ka heade sõprade nägemine.
Pange aga nimekiri üles, et kus ja millega abi vaja. Kindlasti on paljudel nii hea blogi lugejatel rõõm nii nõu kui jõuga kaasa aidata.
Tänud heade soovide eest!
TP-le: me loodame sellele, et ehk nad salvestavad airBalticu klienditeenindusse tulnud kõned, kust on võimalik tuvastada, et soovisime pileteid samaks päevaks, mitte jumal-teab-mis-kuupäevaks. Aga jah, alati on võimalik väita, et nad ei salvesta või et sel päeval oli seade rikkis 😉
Svenile: nagu panoraamide sakilisusest näha, ei ole me nende pildistamisel statiivi kasutanud, ja ilmselgelt pole ka käsi ideaalselt paigal. Kaadrite arv varieerub, keskmiselt võib-olla ehk 10 kaadri ringis.
Teelele: tegemistega on paraku nii, et suurema osa peame ise ära tegema – ega kedagi enda asemel näiteks Austraalia viisa jaoks röntgenisse ei saada 😉 Tõime koju ka hunniku filmirulle, mis tahavad ilmutamist ja seejärel skännimist – see on selline asi, mida Margus eelistab ise teha, olgugi, et aeganõudev tegevus. Ja siis veel tagantjärele mõned blogitäiendused, mida teel olles pole jõudnud/saanud teha, ning sada pisiasja, alates uute dokumentide taotlemisest ning lõpetades võimalikult soodsate lennukipiletite otsimisega. Teatavasti kulub pisiasjadele sageli ebaproportsionaalselt palju ressurssi.