Nüüd tagantjärele veidi ka tsikli ettevalmistustest pikaks sõiduks üle Vaikse ookeani. Nagu varasemalt sai juba kirjutatud, veetsime suurema osa Vancouveris oldud ajast, organiseerides tsikli transporti Vancouverist Sydney’sse. Eks tegelikult algas organiseerimistöö juba oma kuu aega varem, kui hakkasime erinevaid transpordifirmasid hinnapäringutega pommitama. Lõppkokkuvõttes ei saanud aga määravaks mitte niiväga hind (sest raha küsivad nad kõik enam-vähem ühepalju), vaid hoopis aeg – otsustasime selle kasuks, kes lubas tsikli üle ookeani saata kolme nädalaga (mõni pakkus lausa kuut nädalat).

Meretranspordiga on muidugi see häda, et see ei toimi nii suure sagedusega kui lennutransport – nii pakutigi meile, kas saata tsikkel enam-vähem kohe (tähtaeg tsikli äraandmiseks oli paari päeva pärast) või pea kuu aja pärast. Mõtlesime, et mis siin enam oodata, ning asusime aga asju korraldama. Üks nõuetest kasutatud sõidukite transportimisel on see, et need peavad olema puhtad. Austraalia on selles mõttes tuntud kui eriline pedant – kui ikka sihtkohasadama karantiinitöötajad leiavad su sõiduki radiaatorist mõne kärbse või rohulible, siis oled püstihädas.Ei mingeid liivaterasid ega teetolmu! Keegi teadis rääkida õuduslugu, kus tema autol olla ülevaatusel avastatud nii palju puudusi, et vaeseke pidi riiki sissesaamiseks laskma seda 2500 dollari eest puhastada. Oh, elu!

Niisiis tuli tsiklile läbi viia korralik pesu. Pea 70 000km jooksul sellel matkal olen tsiklit pesnud umbes 3-4 korda, nii et võite vast ette kujutada, kui must vaeseke oli. Päris tükk tööd oli survepesurite, spetsiaalse keemia ja lappidega, et mingigi tulemus saada:

Teine nõue mereteed mööda transportimisel on see, et kast, millesse sõiduk pannakse (kast peab olema, niisama ei pane teda konteinerisse keegi), peab olema töödeldud (ja vastavalt markeeritud) puidust – et jällegi mingeid kohalikku ökosüsteemi kahjustavaid tegureid sisse ei toodaks. Häda on loomulikult selles, et ega selliseid kaste niisama tänaval ei vedele, ning pidime laskma selle enam kui 3000 krooni eest spetsiaalselt ehitada. Lõpuks siis veeretasime tsikli kasti:

Esiratta fikseerimiseks sai kasti põhja külge löödud üksjagu puuklotse:

Lisaks said pandud veel köied. Viskasime ülejäänud, kohvritesse mittemahtuva kraami vabalt sisse, ja selline nägi siis tsikkel välja, kui teda viimast korda nägime (tahaks loota, et see ei jäänud päris viimaseks korraks, sest kes teab – aeg-ajalt ikka mõni konteiner kukub üle parda):

Väga tundlikud seadmed – sellised kirjad sai meie töökindel, kõigile väntsutustele vastu pidanud tsikkel:

Paari päeva pärast peaks kaubalaevale antama start. Kohtumiseni, kallis gessu, kolme nädala pärast!