Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.

Kui mõni päev tagasi Pennsylvaniast startisime, oli New Yorgini jäänud vaid paarsada miili. Tagasiteed polnud – olime juba nii kaugele jõudnud, et minek oli kindel. Kuid mida lähemale New Yorgile jõudsime, seda kehvemaks läks ilm, nii et kui pilvelõhkujad paistma hakkasid, sõitsime juba lausvihmas.

Meelde tuli ilmateatest kuuldud info, et New Yorgis on lakkamatult sadanud juba mitu päeva, ning pähe sigines mõte, mis meie visiidist niimoodi saab, kui sadu jätkub. Vihma aga muudkui sadas ja sadas. Kui jõudsime üle Washingtoni silla Mahnattanile, hakkas sadu pisut järele andma ja meie ees avanes järgmine pilt:

Võib ette kujutada, et tormituuled pidid siin päris tugevad olema, et niivõrd tihedalt täis ehitatud tänaval puu koos juurtega maast välja kangutada.

Manhattanil võtsime suuna lõunasse, kus meid pidi ootama USA motofoorumi Adventure Rider liige David koos elukaaslase Francine’iga. Saime nendega kokku nende Broadway tänava hubases kümnenda korruse korteris – otse New Yorgi südames – Manhattanil. Õhtu möödus nende kortermaja katusel vihmajärgset taevast imetledes. Päikeseloojang muutis värvid kuidagi eriti unenäoliseks, nii et raske oli uskuda, et olemegi jõudnud New Yorki. Kogu vaev oli end järsku ära tasunud, kui seisime seal katusel, rüüpasime “Manhattani” kokteili ja nägime ümbritsevadel majadel järk-järgult õhtutulesid süttimas.

Eilse üheks märksõnaks on kindlasti Brooklyni sild, mis oli omal ajal maailma pikim rippsild. Sild ise on kõigi tugitrossidega juba päris hämmastav, ning vaated pilvelõhkujatele asja väärt.

Kaugusi New Yorgist mõõdetakse algusega Columbus Circle’ist ehk Kolumbuse ringteest. Selle ääres asub kaks kõrghoonet. Üks nendest on Trump International Hotel and Tower :

Ja teine on Time Warner Building:

Vandade “macipeerudena” käisime muidugi ka ühes Apple Store’is, üks esimesi Apple’i poode, mis oli päris suur:

Allpool mõned vaated linnale:

Üheks eredaks elamuseks eilsest oli käik Chinatowni ehk Hiinalinna. Arhitektuur on sama, mis mujalgi, aga sildid on kõik dubleeritud hiina keelde. Kauplustes müüakse igasugu eksootilist kraami, millele otsa vaadates ei oska üldse arvata, millega tegemist.

Konnad tundsime siiski ära. Miskipärast kadus neid ämbrisse pistetud pirakaid konnasid vaadates igasugune konnasöömise isu ära:

Hiinalinna elu tänaval:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/NY-hiinalinnas.mp3]

Ja loomulikult ei saa ilma muusikaliste kõrvalepõigeteta. Kasutatud plaatide poode on siin rohkesti, kuid hinnad on kahjuks parajalt krõbedad, nii et (erinevalt Detroidist) päris huupi ei saa sealt midagi osta.

Ei saanud jätta pilti tegemata kuulsa Blue Note džässiklubi ees:

New York on midagi imelist. Ehk on asi selles, et meid on siin superhästi vastu võetud. Või ehk hoopis selles, et sellel linnal on eriline aura. Vaatame, mis lähipäevad toovad!