Pealinn Luanda on mineviku kosmopoliitne linn.

Esimese pauguga maandusime jahtklubis, kus kuulsime olevat võimaluse tasuta telkida – hotellid Angolas ning Luandas eriti on astronoomilise hinnaga – kuid õhtupimeduses otsis meid üles Lilio, kohaliku motoklubi president, kellega olime enne lühidalt kirjavahetuses olnud. Rääkisime talle oma plaanist järgmisel hommikul linnast vara sõitma hakata ning teha teel põhja suunas kõrvalepõige niinimetatud Vrakkide lahe äärde, kuid Lilio pakkus välja, et läheksime vrakke vaatama hoopis tema paadiga. No miks ka mitte. Järgmisel hommikul selgus, et “paat” oli hoopis korralik 600-hobujõuline kaater, millega me siis läbi tegusa Luanda sadama põrutasime.

Vrakkide laht võib küll kõlada romantiliselt, et tegelikkuses ei ole sealsest enam kui viiekümnest laevavrakist vist ükski “hukkunud” reaalselt karile sõites, vaid on kõik sinna veetud ja lagunema jäetud – kuna vanametallikätilust kui sellist ei ole Angolas veel jõutud arendada, siis see on kui omamoodi laevade kalmistu. Sellele vaatamata on see huvitav vaatepilt, ning seda merelt näha on muidugi hoopis teine tera, võiks öelda, et lausa ulmeline nii suurel hulgal vrakke roostetamas näha – neid vastu peegeldavat ookeanipinda vaadates tekib kui ajamasinas oleku tunne – kuidas need kohati lausa gigantse suurusega laevad kunagi valmis, sisse õnnistatud, hiilgeaja säranud, vanaduse allakäiguea läbitud said ja nüüd oma keha merre molekulideks ära roostetavad, sealjuures on lained kohati nii suured, et löövad ka kõige suurematel laevadel üle kogu teki. See vrakkide laht Luanda all on justkui budistlik mõttesfäär ise, mida oma silma, nina ja käega saab tajuda – kõik siin maailmas on ajutine.

Pärast hommikust “paadisõitu” kutsus Lilio meid oma koju, kus tema naine oli valmistanud hulga kohalikke hõrgutisi, sealhulgas imemaitsvad krabid. Nende söömine on küll omaette kunst, kuidas liha kõva kesta seest kätte saada, kuid imemaitsvad, tõesti.

Söömine kestis mitu head tundi, nii et kui me lõpuks lauast tõusime, et Lilio tungival nõudmisel “peole” minna (“sest on nädalavahetus”), oli päike juba loojumas. Sääraste päikeseloojangutega ei ole õnnistatud mitte igat linna, ning vaadates punast päikest lahe kohal loojumas, uusi uhkeid hooneid ehitavad kraanad siin-seal vaadet lõhestamas, ei saanud mõelda muud, kui et see linn tõuseb veel fööniksina tuhast, taastab oma endise grandioossuse. Raha pannakse sellesse igatahes korralikult – linna kaugemasse serva on valguskiirusel kerkimas magalarajoon, kuhu on plaanis praegused agulielanikud ümber asustada, et linnapilt muutuks puhtamaks ja ilusamaks, ning linnast väljas kasvavad spetsiaalselt Miamist toodud palmid, millega on kavas Luanda haljastada. Tulevane Rio de Janeiro, ütleks.

Luandas sai niisiis klubis ära käidud. Või õigemini keldripeol. Olime seal ainsad kaks kahvanägu, nii et see oli omaette elamus – tumedalt sähvivad diskotuled ja muusika rekordeid löövalt vali, nii et riided konkreetselt värisesid seljas ja tuli toppida tropid kõrvadesse, et aru saada, mis muusikat nendest lineaarmõõtmetelt inimesest kaks korda kõrgematest kõlaritest üldse mängiti. Mis muud kui tiksusime Aafrika rütmides, ajasime karjudes juttu auru all olevate kohalike nolkidega teemal “Brasiilia”, sest nemad sinna pea iga suvi lõbutsema reisivad (Angolal ja Brasiilial on lisaks ühisele keelele ja minevikule ka niisama tihedad suhted), libistasime pudeli või kaks maitsvat kohalikku Cuca õlut ja meie ümber toimuvat nooruslikku melu vaadates ei tundunudki Aafrika elu üldse nii halb…