Lubango jäi selja taha, ning pärast mitmetunnist loksumist auklikel teedel jõudsime Benguelasse. Sama nime kannab muide ka külm hoovus, mille tõttu ekvaatorist allapoole jääva Aafrika läänerannik näeb välja enamasti kuiv ja kõle – täielik vastand idaranniku sulnile troopikale. Ja samanimeline on ka möödunud sajandi üks grandioossemaid projekte siinmail – niinimetatud Benguela raudtee, mille ehitamist alustati 1904 ning mis valmis alles pea kolmkümmend aastat hiljem.

Belgia Kongos ning Sambias asuvaid vasekaevandusi ning Benguela külje all asuvat Lobito sadamat ühendav raudtee oli 1960ndate lõpuks Angola suurim ettevõte, pakkudes tööd 14 000 inimesele. Täna on asjalood muidugi teised, sest sõja käigus lasti koos suure osa riigi infrastruktuuriga palju raudteejaamu ja -sildu õhku ja see, mida näeme, on varemed.

Lobitos sattusime nägema raudtee õitsenguajast pärit masinaid, mis vääriksid muuseumis seismist, kuid selle asemel roostetavad kurvalt tee ääres. Raske tunne tekib neid vaadates, sõna otseses mõttes.

Lobito on muidu selline kummaline linn – nagu nad Angolas suuresti kipuvad olema – esmapilgul vaatad, et agul mis agul, aga lähemalt vaadates on selles palju grandioossust, võiks isegi öelda, et väljapeetust – kõik need koloniaalaja hooned ning palmidega ääristatud promenaadid… Raudtee hiilgeaegadel tähtsast sadamalinnast ei käinud läbi mitte ainult palju kaupa, vaid ka palju raha, mis on kogu seda opulentsust võimaldanud. Kuid nagu Angolas ikka, tegi sõda oma hävitustöö ning kummitama jääb lõpuks ikka nukker nostalgia.

Teele Luanda suunas, mis on Angola pealinn, jäi ka veidi tooremat kraami – pärast Lõuna-Aafrika ja Namiibia kõrget arengutaset oli värskendav näha Aafrika stiilis turge ning naisi jõe ääres pesu ja endid pesemas. Ja pisut ehmatavana mõjus taas see, mismoodi meid suurel mootorrattal veidi umbusklikult, mõnikord isegi kartlikult vaadati. Kui seisma jäime, et teeäärsest letist mõned puuviljad osta, ei tekkinud elevat saginat, vaid tumm vaikus, katkestatud ärevate sosinate poolt, justkui oleksime kassina hiirte peole sisse sadanud. Vähehaaval ebamugavus muidugi lahtus, kuid juba ammu pole midagi sellist kogenud.

Loomulikult tuli pimedus enne peale kui kuskile välja jõudsime – Angola on ikkagi väga suur riik. Polnud muud varianti, kui keerata teelt maha ja telk savannisesse “võssa” panna. Angolas on endiselt tohutu hulk maamiine, seega oli see meil üks päris stressirikas ettevõtmine, otsides poolpimeduses loomade poolt sissekäidud radu ja ka telgi pidime otse raja peale panema, lootes, et öösel mõni lehm telgi otsa ei koperdaks. Lisaks on pea igal pool kuiva aastaaja tõttu põlengud, seega otsisime juba ärapõlenud koha ja panime ennast sinna tuha peale siis püsti, minimeerides riski, et kilomeeter eemal horisondis helendav põleng meieni öö jooksul jõuaks. “Vetsus” käisime samuti ülima ettevaatlikusega mööda loomade poolt juba sissekäidud radu.