Vigade parandus – just nagu koolis oli. Või suvetöö, kui midagi nihu läks ja soojal suvepäeval higistama pidid – mõneti selline see remont oligi, kui kolm tihedat päeva järjest tsikli kallal tööd tegin.

Lavertonist sõitsime Kalgoorlie’sse, Lääne-Austraalia suuruselt teise linna, et korralikum remonditöökoda leida. Esimese asjana läksingi Yamaha tsikleid müüvasse poodi, kus küsisin, kas saan mingi tasu eest nende garaaži kasutada. Tööjõu eest ei oleks me sellise töö puhul nii või naa võimelised maksma (keskmine mehaaniku töötund maksab 80-100 AUD). Vastus oli eitav.

Kuid kes oleks võinud arvata, et siit meie (eba)õnn pöördub. Poes juhtus just sel hetkel olema üks kohalik, Lance, kes kuulis meie juttu pealt ning poest välja minnes ootaski ta juba mind ees, ning ütles: “kui tahad, tule minu hoovi, mul riistad olemas”. Ta ise mootorrattur ja kardivõistluste fanaatik (kasutab kartidel Yamaha mootoreid, mis teda sinna poodi viiski). Saime hoovinurka telgi püsti panna ja sealt alates oli kõik juba üks suur “remondilaager”.

Kaks põhiprobleemi olid murtud tagaraam ja undav käigukast. Õnneks on nad üks suur lahtivõtmine – käigukasti kättesaamiseks tuleb tagaraam suuresti ära võtta nii või naa. Sellest alustasimegi, mis on paras hakkimine:

Hea uudis oli see, et Lance sai sõbralt keevitusaparaati laenutada ja nii see raam paigatud saigi. Lance ise on ametilt muidu elektrik, ning ka keevitamisega sina peal:

Ja kui tegemiseks juba läks, otsustasin, et raam tuleks murdunud kohast ka tugevdada, et sellist jama ei korduks. Lõikasin metallist välja kolmnurgad, mis peaks raamil vastavat kriitilist kohta rohkem toestama:

Paigatud raam:

Ja tugevdatud raam:

Õhtul otsustas Lance meid grilliga kostitada, mida nende keeli hellitavalt barbie’ks kutsutakse (tuleb sõnast barbeque):

Mmmm… liha! Päris tihti on nii, et kämpingutes levib õhtuti isuäratav grillilõhn. Eriti ajab see suu vett jooksma, kui ise peaasjalikult purgisupist elame. Nii et oli täitsa asja eest!

Kui raam korras, oli järgmine päev juba käigukastilainetel:

Kuumapüstoliga oskuslikult mängides sain käimari ka lahti, et selle urina-undamise põhjusi otsima hakata. Esimese osa laagrid tundusid kõik korras olevat:

Vahetusmehhanism oli ka vinks-vonks, nagu uus:

Võllid olid üllatavalt vähe kulunud, üle 150 000 km sõitnud rattal praktiliselt kulumise märke ei näinudki:

Kuna ülaosas probleeme polnud, tuli võllid ka teiselt poolt välja kiskuda:

Ja “ahhaa” moment oligi suuresti kohe käes – üks laager kärises keerates kui liivapaber. Laagrile oli kirjutatud “Japan” – paras iroonia saksa ratta puhul! 150 000 km järel ei oleks tohtinud selline detail kulunud olla. (Näiteks meie tuttav Hank, kellel sellel samal mootorrattamudelil üle 700 000 km kellal, on vaid korra kõik laagrid välja vahetanud, nii et selline laager võinuks julgelt üle 200 000 km kesta)

Avastusrõõmule (et viga sai kindlaks tehtud) järgnes masendus – kust saada uusi laagreid??? Hakata tellima kuskilt Sydney BMW-st, või kui neil pole, siis Euroopast mõnest hästi varustatud BMW poest? Suur küsimus, sest see oleks hull ootamine, võibolla isegi nädalaid. Lance arvas, et võta aga Kalgoorlie telefonikataloog ette ja helista mõned laagripoed igaks-juhuks läbi.

Nii ma siis talitasingi ja siit tuli ka kohe järgmine õnnelik juhtum: esimesele numbrile, millele ma laupäevasel päeval helistasin, vastas täielik laagrite fanaatik nimega Otis (ta teadis juba tootekoodi järgi laagri täpseid mõõtmeid). Pärast seda, kui olin talle oma loo ära rääkinud, ütles ta: “Üldiselt on pood meil täna suletud. Kuid mis rattaga sa sõidad?” Kui ütlesin, et BMW-ga, toimus kiire toonimuutus: “Aaa, kui äge, see polegi Jaapani ratas! Sellisel juhul ma väga tahan sind aidata. Palun ütle, kus sa oled, tulen korjan su üles ja lähme mu laagripoodi. Mul peaks see laager laos olema.”

Otis oli Triumphi rataste paadunud austaja, sest päeval, mil ta sündis, viidi ta haiglast koju Triumphi tagaistmel. Ta on motomatkanud nii Põhja-Ameerikas kui Aafrikas, ilmselt sealt need seosed meil ühtisidki. Nii me kokku saimegi, ta uuris laagreid ja arvas, et võiks sisendvõlli mõlemad laagrid igaks juhuks ära vahetada, kui juba nii või naa vahetusse läheb. Teised on ehk OK, sest üht teiste võllide laagritest tal laos polnud. Nii meile tehtigi laagrite “kommipood” lahti otse laupäeval ja saime sealt ka ideaalmõõdus tõmmitsa, et vanad maha kiskuda:

Arva ära, milline on uus laager:

BMW võtab täpselt sama laagri eest enam kui $50, sama NTN laager maksab suvalises laos $15. Mõnikord pole see originaaltootja juppide värk ikka õiglane, nii et hea, et ei hakanud kuskilt kaugelt neid samu asju ootama 🙂

Muidugi lisairoonia on see, et Jaapani asemel on täpselt sama NTN-i laager nüüdsest toodetud Taiwanis. Loodame parimat!?

Ja ei jäänudki üle muud, kui Otist tänada ja käigukasti kokku lappima hakata. Kuumapüstol on just see töörist, mis antud töödel roolib. Profitööriistade poest saadud hirmkallis tihendiliim vahele ja väga väikse jõupingutusega läks käigukast lopsti kokku:

Järgmisel päeval tuli veel otsida alumiiniumkeevitust, ning selle ka leidsime.

Tegelikult oli Kalgoorlie selliste tööde läbiviimiseks suht ideaalilähedane koht  – tegemist on kaevanduslinnaga ja kaevandustehnika vajab teatavasti pidevat hooldust, mis tekitabki igasugu hea laovalikuga laagripoode ja igasugu eksootilisema funktsiooniga remonditöökodasid.

Lance kutsus meid ka järgmine päev barbie‘le, seekord veidi Kalgoorlie’st välja mingi vana kaevanduse äärde, kus saime kohalikega suuremas seltskonnas juttu puhuda.

Tegin ka tuuleklaasi-“arenduse” alumiiniumplaadi ja neetide näol, “funksib” küll:

Kõige lõpuks ka üks pilt riiulitäiest Lance’i trofeedest (neid oli veel), mis 20 aastat kardivõidusõitudelt kogutud:

Ja õnnelik lõpupilt mehe endaga:

Oleme tõelised õnneseened. Kui me poleks õigete inimeste juurde sattunud, oleks ilmselgelt tegemist olnud mitmenädalase masendusega. Meie aga saime kõik (v.a paagi mõlk, millega saab ka edasi sõita) tehtud kolme päevaga. Juhhuu – homme oleme loodetavasti taas liikvel!