Kui Kalgoorlie’st lõunasse põrutades meid järsku tee ääres üha kõrgemad puud tervitasid, oli ikka üpris kummaline tunne küll – nii pikalt olime tiirutanud mööda kõrbemaastikke, et pähe ei tahtnud enam ära mahtuda mõte sellest, et Austraalias võiks peale punaste väljade veel midagi muud olla. Kuid võta näpust!

Esperance’i poole sõites jäi tee äärde järvekesi ning soisemaidki alasid, mis andsid aimu Austraalia mitmekesisest loodusest. Eriti võimendas seda muljet ilmselt ka see, et tegelikult on suurem osa taimedest, mida oleme siin mandril kohanud, meile võõrad, st me pole neid näinud ei Euroopas ega Ameerikas (võib-olla on asi ka selles, et pole hästi vaadanud, aga see selleks). Nii ongi tekkinud olukord, et kus ka ei peatuks ning ringi ei vaataks, ikka on tunne, nagu oleks kusagil rahvuspargis, kus kasvavad ainult kaitsealused taimed, või mõnes väga eksootilises paigas. Näiteks alloleval pildil on näha killukest teeäärsest märgalast, kus madalama võsa vahelt sirutavad end kõrgustesse kummitustena näivad oksaraod. Meie jaoks jääb siiski küsimuseks, miks ei ole neid lehti küljes – kas pole hooaeg veel alanud (siin on ju veel alles kevad) või on neile liiga teinud Austraalias nii sagedased metsatulekahjud:

Või siis kummalisusega võluvad soolajärved. Tumedad, valgust neelavad põõsapuhmad silmipimestavalt heleda soolaliiva taustal – nagu oleks tegemist moonutatud reaalsusega:

Taimed on siin, sõbralikumas keskkonnas pisut teistmoodi kui kõrbes. Eriti torkab silma see, kui palju õitseb siin lilli. Kevadine aeg on lillesõpradele siinkandis kui tõeline paradiis. Siin paar pilti soolajärvede äärest leitud isenditest:

Ja ühest ämblikust, kes metsa all meie kohvril maandus:

Esperance’is toimus meie esimene kokkupuude Lõunaookeaniga. Kuidagi väga kirgastav oli jälle näha merd, ja veel millist! Vesi oli sini-sinine, kuid mitte selline, nagu Kariibi meres, vaid juba värvitooni sügavusest võis aimata, et tegemist on külma veega. Asub ju teisel pool vett Antarktika!

Vee poole sirutub pikk kai, ja selle kõrval end päikese käes soojendamas linna püsiasukas (järeldame seda sellest, et teda promotakse päris mitmes brošüüris), hüljes Sammy:

Tõeliselt huvitavaks tegi Esperance’i aga meie jaoks see, et 1979. aastal sadas selle lähedal (kummalisel kombel ei saanud keegi viga) maha 77 tonni kaaluv USA kosmosejaam Skylab, ning osa selle juppidest on võimalik näha linnamuuseumis:

Kosmoseprügi nähtud, suundusime mööda rannikut (jällegi on mõiste “mööda rannikut” väga petlik, sest nendelt teedelt, mis kaardi järgi kulgevad mööda rannaäärt, ei ole ookeani tegelikult näha – täielik pettumus) edela suunas. Ilmaga meil küll ei vedanud, sest järgmiste päevade vältel kord sadas, kord tuli päike välja kuid üldiselt oli olme kuidagi väga sombune ja tujutu.

Lääne-Austraalia edelaosa on küllaltki tunnustatud turismipiirkond, eelkõige kaunite maastike ning veiniistanduste pärast. Ning selle mõttes tuleb sellele ka au anda, et sõita on seal tõeliselt mõnus – tee läheb kord kõrgete metsade, kord viinamarjaistanduste vahelt, paljastades siin-seal kurvi peal laiasid vaateid mahlaselt rohelistele orgudele ja mäenõlvadele.

Käimata ei saanud jätta ka kuulsas “hiiglaste orus” (Valley of the Giants), kus on kaitse alla võetud tohutusuured eukalüptipuud, millest mõni arvatakse olevat koguni 400 aastat vana:

Suuri puid on sealkandis tegelikult palju, ning ühes suvalises kohas metsa vahel peatudes saime saagiks järgmised pildid ja helid:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Mets_Edela-Austraalias.mp3]

Nojah, siin kasvavad ju kallad lausa metsa all, ning neid on siin lademetes!
Kuna asus on siin jällegi väga hõre, siis parkisimegi end ööseks metsa alla – sõitsime lihtsalt üht väikest teed mööda metsa sisse, siis veel mööda väikest rada veidi sügavamale, ning sinna, kus üks puu oli teele kukkudes pool teest blokeerinud, panimegi telgi:

Üleüldse tunneme me end ka suvalistes kohtades telkides üpriski turvaliselt – erilist hirmu pole, et keegi öösel meid leiab tülitama tuleb. Lihtsalt meile on jäänud mulje, et öösiti siin, Austraalias, suurt keegi ringi ei sõida, sest kõik kardavad kängurule otsa põrutada.

Hulljulgeid muidugi on, ja nii ei möödu vist ühtegi päeva, kus me tee ääres mõnd kängurukorjust ei näe. Suuremate teede äres on “saak” tavaliselt suurem – on täitsa tavaline, et iga kilomeetri kohta vedeleb maas üks surnud loom. Sõites toob kõigepealt tuul su ninna roiskunud haisu, siis näed ronkasid tee äärest lendu tõusmas, ja siis näedki tee ääres järjekordset liiklusohvrit. Algul oli seda oi, kui valus vaadata, ja eks nüüdki tuleb klomp kurku, kuid hakkame vist tasapisi muutuma immuunseks.

Pika sõitmise peale jõudsime ka kahte edelaranniku tippu – Cape Leeuwin ja Cape Naturaliste, üks lõuna- üks põhjapool. Ilma piletita meid tuletorne kahjuks lähemalt vaatama ei lastud, kuid maastikke ja merevaadet saime nautida ikka. Cape Leeuwin jättis kargema ja jõulisema mulje, vihmapilvede all hallikalt helkiv vesi kivisesse randa tulemas ja sealt raevukalt jälle lahkudes:

Cape Naturaliste oli paranenud ilma taustal jällegi päikeseliselt helge, ning sinine vesi tundus täiesti kutsuv:

Veidi veel edasi, pea Perthi külje all maandusime ööseks Yalgorupi rahvuspargis. Muide, paari sõnaga räägiks ka kohanimedest. Kuigi väga palju on Austraalias inglisepäraseid nimesid, tunduvad domineerivat ikkagi aborigeenide keeltest tulnud nimed. Mõned neist tunduvad üpris lõbusad, näiteks Kununurra, Woollomooloo, Toowoomba, Muruwillumbah, jne. Edelaosas panime tähele, et paljud kohanimed lõpevad silbiga “up” (Nornalup, Munglinup, jne). Tuleb välja, et “up” tähendab põliselanike keeles “seal kus asub”, ehk siis Yalgorup tähendab “seal, kus asub järv”. Ja järv on seal tõesti läheduses. Yalgorupi rahvuspargis oli jällegi täiesti omamoodi floora:

Ning vaid õrnade pilvedega taevas lubas meile järgmiseks päevaks head ilma:

Ees on pikk tee põhja suunas.