Perth (kuhu me tegelikult ei läinud, sest meelde ei tulnud ühtegi põhjust, miks peaks minema) selja taga, kiskus meid ikka rannaäärsete teede poole, sest mõtlesime, et “äkki ikka midagi näeb”. No ei näinud ikka suurt midagi, kuid selle asemel ootasid ees mõned liivased üllatused.

Üheks nendest osutus Nambungi rahvuspargis olev “tippude kõrb” ehk Pinnacle Desert. Muidu madalate põõsastega kaetud maastiku sekka oli oskuslikult peitunud kollane liivaväli, justkui tegemist oleks olnud merepõhjaga. Kuid mitte liiv polnud see, mis muutis koha eriliseks, vaid sihvakad kivisambad, millest mõned lausa viie meetri kõrgused. Ja neid sambaid, suuremaid ja väiksemaid, oli seal ikka rohkelt, isegi rohkem kui turiste (ja uskuge mind, neid oli seal palju – eriti jaapanlasi):

Ja siis, kui sambad nähtud ja mõtlesime, et selleks päevaks on pidu läbi ja et vaevalt, et midagi huvitavat tuleb, avastasime tee äärest (no ikka pisut teest eemal, pigem nagu silmapiiril – seal, kuhu turistid muidu ei lähe, kui just keegi silti ei pane, et tegemist on vaatamisväärsusega) valged liivaluited:

Kuna kiskus õhtuks ning taevasse olid taas tekkinud ähvardavad vihmapilved, otsustasime telgi sinnasamasse düünide kõrvale põõsastesse panna. Väljas tibutas, oli tuuline – meie aga libistasime siis oma pommikindlas, hubases (Hillebergi) telgis veini ja elu oli hea 😉

Järgmisel päeval veeresime Peroni poolsaarele, kus sai siiski ka merevaateid nautida. Lahedad väiksed liivateed viisid peateelt eemale, India ookeani äärde, kus polnud peale meie endi ühtegi hinge näha:

Ööseks maandusimegi ühes sellises kõrvalises kohas, kus me küll eriti varjatud polnud. Seda ei võõraste pilkude ega tuule eest. Tuul oli täiesti olemas – ei mäletagi, millal viimati nii tugeva tuule käes oleks olnud.

Nii et kui telgi ülespanek oli juba omaette vägitegu (eriti veel sealses liivases pinnases, kus vaiad hästi maas ei taha püsida), siis magamajäämine oli veel teine ooper – telk rappus India ookeani raju tuule käes nii mis hirmus, ning lärmakas tuulevihin saatis meid suuresti varahommikuni välja, nii et ega päris välja ennast ei maganud. Kuulake ise lindistust telgist:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Telk_tuul_Monkey_Mia.mp3]