… lähme Piritale suplema!” Kunagi kuulsime üht punklugu, kus korduvalt kutsuti Pirita randa. Meil on asi praegu Pirita rannast aga hoopistükkis kaugel – seikleme Austraalia looderannikul. Või, noh, mil määral seda nüüd seikluseks saab pidada, sest peaasjalikult oleme jäänud asfalteeritud teedele ning käinud tsiviliseeritud kohtades. Kuid millistes kohtades!
Kuid enne, kui jutt konkreetsete paikade juurde jõuab, ei saa kuidagi kirjutamata jätta, milliste ilmastikutingimustega oleme pidanud rinda pistma. Nimelt on sulatõeks osutunud paljukuuldud ennustus, et oleme jõudmas sellisesse aastaaega (täpsemalt suvesse), kus, mida kaugemale põhja suunas, seda väljakannatamatumaks muutub õhutemperatuur.
Nii ongi viimased sõidupäevad möödunud ohjeldamatult higistades. Raskeks muudab sõidu siin see, et nagu mujalgi Austraalias, on siingi vahemaad suuremate asulate vahel tohutud (no ikka mitu-mitusada kilomeetrit) ja nende vahele ei jää peale bensupeatuste mitte kui midagi. Ainult lõõmav päike ja kuumav võsa. Või rohumaa. Üldiselt ei ole maastik meid hiljuti millegagi üllatanud, ikka üks ja seesama “igav liiv ja tühi väli”. Vähemalt turgutasid ühes kohas me nägemismeelt taaskord termiidipesad:
Nii et kui iga paari tunni tagant peatume ning kiivri peast võtame, paljastub näol ilmselge soolakirme. Kord fikseerisime ka meie kaasasoleva termomeetri näidu, mis kisub juba pisut utoopilisuse kanti, kuid veidi mängib rolli tumeda asfalttee kohal olev kuumus – aga just selles kuumapilves me kogu aeg sõitma peamegi!
Ja mida kiiremini sõita, seda hullem on. Teatud temperatuurist ülespoole tekitab tuul vastupidise tunde, kui muidu – kui tavaliselt tekitab tuul külmatunnet või jahutab, siis kui temperatuur tõuseb üle teatud piiri, hakkab tuul hoopis “kuumutama” – ja nii ongi pärast päev otsa mootorrattaga sõitmist tunne, nagu oleks päev otsa saunas higistanud – õhtuks laip valmis.
Ja tõtt-öelda ei oskagi midagi muud asjalikku siinkohal kirjutada, laubad leemendamas ning märjad aluspüksteni välja – kui et oleme kuumusest soodad. Lausa tuntav, et asi hakkab tervisele mõjuma – nõrk tunne ja süda klopib. Me pole ikka sellisesse kliimasse vist loodud…
Nii põgenesime kord jõhkra kuumuse eest Exmouthi, mis asub rannikul – seal on ikka pisut tuult ning õhk jahedam. Sealt mööda poolsaart veidi põhja poole asub omal ajal (valmis 1967) maailma suurim ülimadalsagedusantennisüsteem, mis koosneb 2,5-kilomeetrise läbimõõduga alale paigaldatud enam kui 300 meetri kõrgustest tornidest. Seda moodustist on näha juba kaugelt, ning meil tekkis kohe uudishimu, et millega on tegemist. Õnneks oli tee kõrval olemas selgitav tabloo:
Veel veidi edasi ja jõudsime poolsaare tippu, Vlamingh Head’i, kus asus vana tuletorn:
Ja kohe sealsamas lähedal täiesti ootuspäraselt, ent imeliselt sinise veega mererand:
Need, kes on lugenud meie viimaseid postitusi, ilmselt juba teavad, et Austraalia on meie jaoks tihtipeale olnud üks suur liikumine mere suunas. Merel on kuidagi tasakaalustav mõju – mõnikord võiks randa tulevaid laineid vist tundide kaupa vaadata ning sellest mitte ära väsida. Ehk on asi ka selles, et eestlased on rannarahvas ning meri on meil juba DNA-sse sisse kodeeritud. Või on asi selles, et meri on kui sümbol, ühendades kaugeid paiku ning inspireerides rännakuid. Kui enne ekspeditsioonile asumist tekkis merd nähes hinge vaikne rahutus, siis nüüd on see asendunud rahuga – oleme omas elemendis – teel.
Ilmselgelt ei piisanud meile sellest, mis me Exmouthis nägime, ning sestap võtsime suuna Broome’ile, mis on küll üks paras turistilõks (siin asub väidetavalt üks Austraalia kauneimaid randasid, Cable Beach), ent ilmselt on see meie viimane võimalus veel enne põrgukuumusesse põrutamist lõõgastuda. Ei tea, kas hakkame kommertslikuks muutuma, sest erilised rannafännid me pole, kuid meile täitsa meeldib siin. Jäime ühte kämpingusse Roebucki lahe ääres, mis ilmselt ei ole nii idülliline kui kuulus Cable Beach, kuid ikkagi absoluutselt võluv. Mitte kämping muidugi, vaid rand. Siin nägime elus esimest korda tõelist tõusu ja mõõna. Veemassi liikumine toimub siin umbes kaks korda ööpäevas, nii et hommikul on vesi täitsa “rannas”, hilisel pärastlõunal kaob vesi kusagile kaugele-kaugele ära, et siis hilisõhtul jälle tagasi tulla. Õhtul saigi enne vee “tagasitulekut” rannas pisut jalutatud – päike oli loojumas ning paljastunud merepõhjas helkisid väikesed veelombid. Mõned pildid:
Täielik idüll! Otsustasime jääda veel üheks ööks. Varahommikul, kui päike alles esimesi kiiri näitas (ja temperatuur elamisväärne), istusime juba tsikli selga, et ka Cable Beachis ära käia. Selline tavaline rand, laia valge liivaribaga. Nii klassikaline, et ei hakka siia isegi pilti panema. Õnneks viis tee meid poolkogemata (tahtsime tegelikult sadamat kaema minna, aga märkasime üht kõrvalteed ning jõudsime)Gatheaume Point’i, st selle poolsaare tippu, millel Broome asub. Ja see oli vägev elamus. Sini-sinise merevee taustal joonistus nii dramaatiliselt välja punasest kivist ranniku siluett, et see tundus lausa ebareaalne:
Sealsamas olid uudistajate meeleheaks välja pandud ka kivisse valatud dinosaurusejäljed – nimelt pidavat tõelise mõõna ajal paljastuma merepõhjas olevad iidsed jäljed, kuid kuna iga päev tõelist mõõna pole, siis aimu nendest majesteetlikest loomadest annavad ka need “kunstjäljed”:
Kui te arvasite et Exmouthi umbrus kuum oli, siis Halls Creek ja Fitzroy Crossing on porgu moodi. Kui olime Septembri lopul Fitzroy’s, siis oli seal 46 kraadi.
Kui teil aega on, minge Windjana ja Geikie kuristikku. Tasub ara.
Raol
Jooge kuuma teed!
Tean mida te tunnete, -nagu reklaamis öeldakse. Kogesin samasuguseid olusid usas Death valleys kus oli 42c sooja kui sealt läbi sõitsime(autoga) ja tõesti kätt aknast välja pannes oli tunne nagu keegi puhuks fööniga kuuma õhku peale.
Mis GS sellisest palavusest arvab?
Btw, valimas “käisite”?
GS ei arva sellest kuumusest erilist midagi, töötab nii nagu peab, kui vaid liikumist natukene saab. Robustne bokser on minu arvates kõige paremini jahutatud õhk(-õli)jahutusega mootoriasetus tsiklil üldse (isegi kui ratas seisab paigal, saavad kuumad väljaulatuvad “pütid” õhu konvektsioonist mõningast jahutust). Küll aga võib sellise ilmaga linnaummikus istudes ning esimese käiguga jalutuskiirusel lõksutades aeg-ajalt temperatuuri suhteliselt kõrgele lüüa küll, aga ülekuumenemine oleks sellel rattal juba väga ekstreemne juhtum – seda ei ole reaalselt siiani kogenud. Paar korda (korra Süürias, Damascuses ja korra Sydneys) olen küll ummikust pidanud välja keerama ja laskma mootoril igaks juhuks veidi jahtuda, kui temperatuuri näidik tõusis juba liiga ülekuumenemise ligidusse.
Valimine jäi seekord ära. Olime kandidaadid küll välja valinud ja ID-kaardi juba arvuti külgegi ühendanud, kui siis tuli ekraanile tekst, et valimiseks tuleb alla laadida rakendus, mille maht oli 30 MB ringis. Austraalias on aga kämpingutes internetiga nii, et see on enamasti väga kallis ja reeglina võimaldab alla ja üles laadida vaid piiratud hulka informatsiooni. Meil oli parasjagu “pakett”, mis maksis 15 AUD (see on veel odav) ja lubas alla laadida 150 MB, kuid suurem osa sellest oli juba kasutatud. Uut ei hakanud sellepärast ostma ka, nii et kahjuks jäi kodanikukohus täitmata. Mõtlesime veel, et äkki lubatakse vanematel meie eest hääl anda (enne ärasõitu käisime notari juures ja lasime teha paberid, millega kõik õigused meie asjade üle otsustada said meie vanematele, kuid sellest paberist polnud valimistel kasu olnud), kui seegi läks luhta.