Enne idüllilisest Broome’ist lahkumist sai meile selgeks, et oleksime ka üksikul palmisaarel võimelised ellu jääma. Kui lähedalasuva palmi otsast potsatas maha üks kookos, usaldasime lihtsalt oma instinkte ning asusime seda koorima.

Justnimelt koorima, sest erinevalt Bounty reklaamist, kus helesiniste laguunide taustal oleva palmipuu otsast kukkuv kookospähkel kohe isuäratavalt kaheks tükiks prantsatab, on vähemalt siinsetel liikidel pähkli ümber päris korralik “puhver”, millest tuleb kõigepealt vabaneda. Kui kookos on veel värske ja roheline, on selle sisu täiesti vedel, st pole seda iseloomulikku valget kihti ega koort (ja sageli müüakse seda kookosevee nime all), kuid mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub sisu, st vedelikust moodustub tahke mass ning selle ümber tekib tugev, pruuni värvi koor. Meie seda ei teadnud, nii et lootsime naiivselt, et kui suudame väliskihist “läbi närida”, siis ongi saak käes. Kuid oh, ei! Pärast seda, kui Margus oli kookost tükk aega noaga nüsinud (matšeetet polnud ju võtta) ja juba lootsime, et kohe-kohe saame kookosevett mekkida, saime aru, et sees on veel üks kiht. Õnneks oli meil naaskel olemas, nii et pähklisse sai suurema vaevata auk tehtud, ning vaev sai tasutud – pähkli sees olev vedelik maitses hästi ning sellest kiirgus veel päeva jooksul sellesse kogunenud soojust. Mmm! Et mitte midagi raisku lasta, sai pähkel tagatipuks veel kaheks löödud, nii et saime magusa Bounty-sisu ka kätte. Ise olime endaga muidugi väga rahul – et suutsime kookose niiviisi ära lahendada.

Broome’ist lahkumine tähistas elamisväärsetest tingimustest jälle põrgukuumusesse suundumist. Kui Broome’is oli meretuult ja palmide all varju, siis edasine teekond ei tõotanud muud, kui sadade kilomeetrite viisi üksluiset maastikku, ja seda kõike meeletus palavuses. Üritasime veel teha plaane, mida näha teel Darwinisse:

Kuid andsime endale aru, et ega selise kuumusega erilist turistitamist teha ei jõua. Ning nii ahvatlevad, kui peateelt kaugustesse suunduvad pinnaseteed meie ettekujutuses ka ei tundunud, otsustasime jääda vana hea asfaldi juurde. Sest enam kui 35 soojakraadi juures kusagil inimtühjas kohas tsiklit parandada ei tahaks.

Niipalju oli muidugi rõõmu, et teel Darwinisse kulgesime osaliselt läbi Kimberley‘ks kutsutava piirkonna, mis on Austraalia mõistes küllaltki mägine ja seega ikks täiesti ausaks vahelduseks:

Üheks suureks tõmbenumbriks on Austraalia suurim, Kakadu rahvuspark. Ootasime seda õhinal, kuid… kuidas seda nüüd öeldagi, et paljud inimeseda, kes meile sellest imelisi lugusid on rääkinud, ei solvuks… ei näinud me selles midagi erilist. Ehk oli asi ka selles, et palavus oli meid sinna jõudmise ajaks täiesti tuimaks muutunud, või siis selles, et otsustasime offroad-i mitte teha, või selles, et ei läinud teiste turistidega tuurile? Igatahes ei tekkinud korrakski ohhoo-tunnet. Parimad pildid, mille saime, on järgmised:

Hoopis rohkem emotsioone pakkus meile telki roninud ämblik, kes on küll ärevakstegevalt suur – “jalad” laiali ajades kõvasti üle mehise kämbla, ent tegelikult küllaltki ohutu:

Telgist teda päris välja tõsta muidugi ei söandanud, nii et torkisime teda niikaua riidelapiga tagant, kuni ta välgukiirusel ise telgist ajama pani. Huvitavaid ämblikke oleme siin tegelikult näinud veelgi:

Ja olemegi Darwinis, viimases punktis meie teekonnal läbi Austraalia. Selja taha on jäänud tuhandete kilomeetrite viisi punastes toonides avarust, lõputut taevalaotust ja vabastavat inimtühjust. Ja kui aus olla, siis ka paras hulk ennustatavust ja turvatunnet. Ees on uued väljakutsed.