Olles jõudnud Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna, ei olnud enam mingit lõõgastumist, vaid asusime koheselt organiseerima tsikli transporti Ida-Timorisse (paljud ilmselt küsivad, et mis asi see veel on, kuid loodetavasti oskame sellele küsimusele varsti ka vastata – ega me isegi ei tea sellest praeguseks suurt palju rohkem kui seda, et tegemist on üsna värskelt iseseisvuse saavutanud riigiga, mis veel üsna hiljuti oli sõjas Indoneesiaga ning jagab nüüd viimasega Timori saart, olles ise pool sellest).
Milleks see kiirustamine? Siinkandis on lähenemas n.ö. märg aeg, mis avamerel lähendab tormist ilma. Kuid kuna meie plaan näeb lähitulevikus ette kõva seilamist (Indoneesia saarte vahel), ning kuna siinkandi laevad on tormise ilmaga kuulsad põhjaminejad, siis oleks optimaalne suuremad seilamised enne ära teha, kui asi päris hulluks läheb.
Niisiis sai transpordifirmaga kokku lepitud, millal tsikli nende hoolde anname, ning see andis meile kaks päeva tsikli viimiseks parimasse võimalikku vormi enne sõitmist tont-teab-kuhu (st sinna, kus pole saada varuosi ega sobivaid tööriistu, peaks miski üles ütlema).
Osa tööst sai tehtud veoautode parkla servas. St seni, kui sealsamas lähedal asuvas tsiklitöökojas (kuhu meid muidugi ei lastud) tegeleti rehvide vahetamisega – tagarehv oli nii kulunud, et keskel terendas juba tekstiil, kiskusin mina lahti ning vahetasin välja esipiduriklotsid:
Siis tiirutasime ringi, et leida alumiiniumkeevitust, sest tookord, kui käigukast sai tsikli küljest eemaldatud, ilmnes, et selle korpusesse on tekkinud väike mõra – sellesse kohta, kuhu käib polt, mis hoiab kinni vasakut jalatuge. Üks jupp oli sealt tegelikult juba ammu lahti tulnud, kuid mõra oli uus asi. Kuna arvasin, et risk, et mõra hakkab edasi arenema, on päris suur, siis otsustasime seda viga pisut parandada. Ideaal oleks muidugi tähendanud päris suurt tegemist, kuid kuna meil polnud ei palju aega ega head kohta tsikli lahtikiskumiseks, siis lasime ühes töökojas teha miinimumi, ehk varem lahti tulnud jupi käigukasti külge keevitada, et vähendada asjatut loksumist. Tund aega tööd, ning “sõbrahinnaks” 80 AUD.
Kuid üks mure oli veel. Avastasin, et pärast Kalgoorlie‘s tehtud remonti oli kiike jäänud väike loks, ning sellega edasi sõita oleks olnud rumal. See tähendas, et ka kiik-kardaan vajas lahtivõtmist. Õnneks kutsus üks kohalik motomees, Mick, meid enda poole, kus saime muretult kasutada tema garaaži ning tsikkel saatmiskõlbulikku konditsiooni viia – ära tuli vahetada paraleveri laagrid, mis olid kulunud:
Kui see oli korras, siis võisimegi tsikli transpordifirmale üle anda:
Nii lähebki konteinerisse, ilma kasti ja milletagi. Järjekordne “ületus”, ja järjekordne südamevalu. Enne ei saa rahu, kui ta nädala pärast peaksime Ida-Timoris kätte saama. Pisut pakub meile leevendust see, et oleme taaskord heades kätes, st Mick on lubanud meil enda juures peatuda, ning on meile jõudumööda ka linna näidanud:
Üks asi, millest ei saa kuidagi vaikida, on see, et head eestimaalased on jälle hakkama saanud suurepärase üllatusega – OÜ Greencom eesotsas Taivo Paeveeruga toimetas meile Austraaliasse kummalegi uued ägedad Cloveri “sukad” ja kindad. Ja Kalevi šokolaadi. Suur, suur aitäh!
Tere, rändurid!
Mul on üks küsimus teie esirehvi kohta. Juba eelnevatelt piltidelt on silma jäänud nagu oleks see V muster valepidi? Ma olen aru saanud, et V tipp peaks esimesena maapinda puutuma, et vesi rehvi keskelt väljapoole surutaks. Või olen ma millegist valesti aru saanud?
Muidu aga edu teie teekonnal ja super hea blogi ja pildid!
Teie igapäevane kaasaelaja!
Ei oskagi sellele lühikest seletust anda, sest tegureid suhteliselt palju.
Mootorratta esiratas on “pidurdava”, tagaratas “edasilükkava” funktsiooniga, ning kui erandid välja arvata, siis mootorratta rehvid ongi selle järgi disainitud. 70% pidurdusjõust (või enamgi – stoppie puhul 100%, sest tagaratas on siis suisa õhus 🙂 ) tuleb esirattast, samas kui kogu edasilükkav jõud tuleb eranditult tagarattast. Esiratas põhimõtteliselt pidurdabki tsiklit kogu aeg natukene, isegi sirgel teel ühtlase gaasiga sõites ilma pidurihooba puutumata (peamiselt rehvi-asfaldi ja laagrijooksude hõõrdumisest).
Esirehvi koonus ongi sellepärast eest vaadates ülespoole suunatud (s.t. tipp puudutab pinnast viimasena) – et kogu vesi ja lahtine pinnas koonusest pidurdades väljapoole minema “pühkida”, et muster võimalikult puhtaks jääks.
Kui koonus oleks suunatud allapoole, siis (näiteks eriti vesistes ja lahtise pinnasekattega tee tingimustes) jääks kogu vesi ja lahtine pinnas koonusesse kuhjana “lõksu”, mis tekitaks pidurdaval esirattal vesiliu sarnase efekti, ehk äkkpidurdamisel ettearvamatult ohtliku olukorra. Auto puhul asi lihtsam, aga mootorrattaga peab ju tasakaalu hoidma.
Tagarattal on see V-muster siis vastavalt peegelpildis – et pinnas ja vesi kiirendava ratta mustri koonusest minema “pühkida”. Samas on see mõningal määral kompromiss tagaratta pidurdusvõimele (ka tagarattaga saab pidurdada, ehkki oluliselt vähem kui esirattaga). Seal tekib kuhjumine vastupidiselt esirehvile just pidurdamisel. Aga mootorratta puhul tekitab liuglev tagaratas oluliselt vähem peavalu kui liuglev esiratas – viiname lõpeb enamasti korraliku kukkumisega. Ja ilmselt targad onud rehvidisainibüroos teavad seda fakti väga hästi 🙂
Margus
Kaisin Ida Timorisse paar aasta tagasi, rented a bike in Dili … my brother is Irish consulate there at the moment. He has been to Tartu many times and I am sure he would be happy to practice his Estonian language or help you there if needed. A great little country – keep an eye out for the West Cuba elements.
Head teed!
Michael