Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
Isehakanud muusikud kohalikus söögikohas:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/La-Paz-Pollo-Loco-laiv.mp3]
Vahepeal tegime külastuse kokamuuseumi, mis oli päris huvitav vaatamine-lugemine. Sai selgemaks vahe (keemiliselt töödeldud-) kokaiini ja naturaalse koka vahel, ning ka Coca-Cola ajalugu (mis muide endiselt sisaldab maitse andmiseks naturaalset kokat, mida eksporditakse Boliiviast USA-sse). Välja oli toodud ka muid huvitavaid seoseid. Poleks osanud arvata, et koka kohalikus kultuuris tõesti nii tähtsat rolli mängib.
La Pazis on viimastel päevadel toimunud kokakasvatajate demonstratsioone ning otse meie ööbimiskoha vastas ka üks laat, kus sai osta igasugu koka baasil valmistatud tooteid, šampoonidest ravisalvideni. Kokakasvatajate toetamise ja proovi mõttes ostsime isegi ühe tooniku. Mina jõin, Kariina mitte, ja tulemuseks on see, et kell on 3 öösel, Kariina magab ja mina olen üleval nagu robot, ei kübetki väsimust või unisust. Täiesti vale liigutus oli seda õhtul juua, ilmselt on mõneks ajaks päeva-öö rütm mul nüüd sassi aetud.
Vähemalt sai üks osa kaasa võetud kirjandusest läbi loetud ja võib raamatu koju saata:
Kas ise ka kokalehti proovisite? 🙂 Ma arvan, et lehti ma isegi julgeks närida, aga kokaiini ei prooviks mingil juhul.
Oleme närinud koka lehti küll. Õigemini, ports lehti tuleb lihtsalt põske ligunema panna, nii et põsk punnis nagu hampstril, kust toimeaine vaikselt vabaneb ja verre lahustub. Et toimeaine paremini vabaneks, tuleb lisada ka natuke katalüsaatorit – kohalikel on siin mingi oma aine, kuid sellest veel paremini toimib söögisooda. Esimest korda proovisime selle ära Potosís, Cerro Rico mäes, kaevanduses, kogenud giidi soojal soovitusel – töötas päris hästi – seal kitsastes šahtides turnides võttis peavalu ära, rahustas, ehk andis isegi pisut lisaenergiat, ainult et keele tegi veidi tuimaks. Mingit eriliselt suurt efekti ei andnud, millest paljud räägivad. Igal juhul parajalt palju aega võtab, enne kui üldse midagi aru saad – võibolla individuaalne asi või koguste küsimus. Maitsel pole häda midagi. Siin juuakse väga palju kokateed, millel on lihtsalt taimetee maitse, ei midagi erilist. Aga üldiselt me mingid fännid pole, nagu paljud turistid – kellel ports kokalehti linnapeal kõndides pidevalt põses surisemas.
Kokaiin on täiesti teine asi. Kokamuuseumi andmetel väidetavalt Boliivias ei oskagi keegi seda õigesti valmistada. Tohutust hulgast kokalehtedest saab mingi olematult pisikese koguse ainet-konsentraati, millest kokaiin valmistatakse omakorda teiste ainetega töödeldes enamasti kuskil läänemaailma laborites, kellel know-how seda õigesti teha on. Ja jätkusuutlikkust arvestades tuleb loomulikult sellest ainest suure kaarega eemale hoida 🙂
Rusty Young kirjeldab raamatus “Marching Powder” La Pazi San Pedro vanglat. Väidetakse, et maailma puhtaimat kokaiini saab just nimelt sealt, sest tooraine on nii lähedal, vangla nii hea turg ja know-how täiesti olemas. nii et kui soovite ikkagi proovida, siis hankige kokaiin sealsetest laboritest 😛 natuke altkäemaksu siin-seal ja ongi käes, kui toda raamatut uskuda.