Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
Sucrest tahtsime otse pealinna, La Pazi (tõlkes “rahu”) suunduda, ent pärast seda, kui olime tükk aega teed otsinud, tuli välja, et otsetee on praegusel ajal raskesti läbitav – palju jõeületusi ja kuna vihma on olnud palju, on need kohati võimatud. Näiteks kui me veel Uyunis olime, kohtasime mootorratastel kaht ameeriklast, kes olid minemas sinnasamasse, kust me olime enne tulnud ja ütlesid, et just nimelt ühe üle-ujutatud jõe pärast olid nad Uyunisse lõksu jäänud ja kogu liiklus seisis – meie saime tolle jõe vist “soodsal” ajal ületatud. Igatahes ainus viis kohalike sõnul oli tagasi Potosisse sõita ja sealt La Pazi peale pöörata. Seda me tegimegi.
Pärast seda, kui olime Potosis kohalike uudishimuliste indiaanlaste seas einestanud, suundusime üle Cordilleras de la Frailes-i, mis viis meid kohati üle 4300 m kõrgusele. Päris vägev tee, tekkis tunne, et oleme tõesti “maailma katusel” – sügavad orud, kaljused mäed, siin-seal lumised tipud ja dramaatiline pilvede mäng (hetekel on altiplanol nn märg hooaeg) tegid selle kõik nii müstiliseks.
Õhtu saabudes jäimegi telkima keset tühjust, 4200 m kõrgusel. Tundub, et seekord olime adapteerunud – öö möödus viperusteta, kui välja arvata see, et järjekordselt langes temperatuur nulli lähedale, sadas rohkesti vihma-rahet ja käis üks pidev võitlus külmaga. Koht ise oli selle-eest vägev, hommikul jõudis sinna ka laamade kari.
Hommikul kimasime mööda asfaltteed edasi, kuni jõudsimegi La Paz-i, maailma kõrgeimasse pealinna – 3660 meetrit merepinnast.
Liiklus on La Pazi järskudel, kitsastel ja kurvilistel tänavatel muidugi täitsa sooda. Täielik kaos tipptunni ajal, mida viimati vist Damascuses, Süürias tunda saime. Pärast tükk aega hosteli otsimist otsustasime siiski takso ette võtta ja meid õigesse kohta suunata – siduri ja piduri kärsahaisus me õnnelikult ka kohale jõudsime.
Saime tsikli ilusti hostelisse pargitud, ja oleme siin veel mõned päevad. Vaja on malaariarohtude varusid täiendada (ehk jõuame veel päris Amazonasesse) ja mõned vaktsiinide kordussüstid teha.
mis medikamente kaasas hoiate? ja mis vaktsiinid vaja teha sellise pika reisi jooksul? kui tihti neid uuendada vaja ja mis maksavad?
tänud infi eest!
edu!
lihtne ja kiire küsimus, millele blogi sirvides vastust ei leidnud:
mis tarkvaraga neid imelahedaid panoraame kokku kleebite? ei tahaks uskuda, et käsitsi, sel juhul vaevalt et viitsiksite neid nii palju teha 🙂
aga kvaliteet on väga hea, seetõttu oleks huvi…
tänud ette!
Urmasele:
Vaktsiinidest on meil tehtud vist enam-vähem kõik, mida Eestis saada (http://www.vaktsiin.ee/reis/vaktsineerimisskeemid). Osa tegime juba aastaid tagasi, kui motomatkamisega alustasime – mõni neist annab kaitse kogu eluks, mõnda tuleb aeg-ajalt uuendada. Konkreetselt selleks matkaks tegime esmakordselt kollapalaviku, B-hepatiidi ja marutaudi süstid. Ega vaktsineerimine odav pole (enamasti maksab üks süst vähemalt paarsada krooni, ja mõne vaktsiini puhul tuleb kaitse saamiseks lühikese ajavahemiku jooksul teha mitu süsti), kuid parem karta kui kahetseda. Mõni päev tagasi La Pazis tehtud B-hepatiidi kordussüst maksis näiteks umbes 250 krooni.
Matkale kaasa võetud meditsiinikott on meil päris kogukas, kuid umbes poole selle mahust moodustavad plaastrid-sidemed (sh pipraplaaster). Ülejäänu ei ole midagi ebatavalist:
– aspiriin
– analgiin
– ibuprofeen
– Actifed (tugeva nohu korraks)
– Lopedium (loperamiid, juhuks kui kõht väga lahti läheb)
– söetabletid
– Smecta
– Aceterin (allergiavastane ravim)
– silmatilgad
– rehüdreeriv pulber (tugeva higistamise ja kõhulahtisuse korral soolade tasakaalu taastamiseks organismis)
– Metronizadol (hambaarsti poolt igaks juhuks välja kirjutatud antibiootikum)
– antiseptik
– pastillid kurguvalu korraks
– nohusalv
– teepuuõli (külmetuse vastu)
– termomeeter
– Lariam (malaariaravim)
Õnneks ei ole suuremat osa sellest tänaseni vaja läinud – vaid külmetusrohtusid ja söetablette. Brasiilias käies kasutasime ära kõik Eestist suure raha eest kaasa ostetud malaariatabletid. Nüüd, La Pazis ostsime uue varu, hinnaga 10 krooni/tablett. Neid tuleb võtta 1 tabett nädalas – nädal enne malaariapiirkonda jõudmist, malaariapiirkonnas viibimise ajal ja kaks nädalat pärast malaariapiirkonnast lahkumist.
W-le: panoraamid on kokku kleebitud Photoshop CS “Photomerge” scriptiga. Aeg-ajalt peab ise manuaalselt nihutama küll ja keerab mõned asjad “käkki” aga üldselt ajab asja ära. Kui kleebib edukalt kokku, siis peale väikse kontrasti kruttimise rohkemat teha pole vaja. Algusaegadel sai kasutatud kaameraga kaasa tulnud PhotoStich nimelist tarkvara.
korralik varustus teil kaasas kanda! või teha nagu Pipi Pikksukk, enne reisi võtta kõik tablad korraga sisse. no igaksjuhuks kui haigus peaks mõtlema külge hakata! 😀 on seal Brasiilias malaariaoht tõesti nii olemas? ma paar korda seal olnud. kuigi ainult ookeani ääres ja tuulte käes…
Urmasele: õnneks puudub kogemus, et malaariaohtu kinnitada, ent üldiselt peetakse Brasiiliat vist Lõuna-Ameerika malaariaohtlikumaks riigiks – suure osa sellest moodustab ju sääskedest kubisev Amazonase piirkond. Samuti peetakse ohtlikuks Brasiiliaga piirnevate riikide – Boliivia, Peruu, Ekvadori, Colombia jms – madalamaid, soisemaid alasid. Mägedes ja tuulistel rannikutel õnneks sääski pole, seega ei levi ka malaaria.
Haigus ise ei ole naljaasi, seega eelistame tegeleda ennetamisega. Brasiilias olles kasutasime Lariami, ja õnneks ei tabanud meid ükski kõrvalmõjudest – nagu arst ütles, tekivad need pigem siis, kui võtta tablette valesti, näiteks tühja kõhu peale. Uus malaariarohi (La Pazist ostetud) on sama koostisega, mis Lariam, nii et loodame parimat.
Tsikliga Amazonasesse ei ole minu teada veel keegi läinud ja ei soovita, üleüldse Amazonasesse minna, sest midagi seal näha EI OLE.Iseasi, et teete ekskursiooni ilma tsiklita ja veendute et teed ei ole mitte läbimatud, vaid teid lihtsalt ei olegi. Kui on ikkagi soov minna dzunglisse, siis soovitaksin lennata Iquitosse Peruus, mis on teadaolevalt maailma suurim linn ilma maismaaühenduseta ja võtta sealt paaripäevane trip jõge mööda – garanteerin , et näete midagigi.Muidugi see maksab, aga arvan et võrreldes plaani – tsikliga -( no ma ei tea mis info teil on aga oleks küll huvitatud kuskohast see idee ) tuleb see veel odav kätte.
Unustasin. Takkajärgi tarkus – et te ei läinud dinosauruse jälgi vaatama, oli küll oma kogemustest võttes tark otsus. Üldiselt on seal ainult üks umbmäärane arvatav pesa-auk ja plastmassist dinosauruse kuju – nii oli see TSIILIS. Kainet pead ja külma närvi. Hoian teile pöialt.
Amazonase läbimine on oluline mitte niiisama vaatamise pärast, vaid see on osa teekonnast mida VAJA läbida (4×4 autoga, mitte tsikliga). Ja jõedelta saab ületatud ainult veetranspordiga. ca 300-400km lai delta võtab paadiga/laevaga Macapast Belemini mingi info alusel ca 30 h.
Tänud, Margus!