Kui me mõned päevad tagasi oma pangakontot vaatasime, jäime sõnatuks – meie abipalvele oli vastanud kakskümmend neli inimest, kes olid ürituse toetuseks meie kontole kandnud kokku 20 171.20 krooni.
Arvestades praegust majandusseisu, on see väga suur summa, ja nii mõnigi kindlasti mõtleb seda postitust lugedes endamisi, miks küll toetavad inimesed kellegi motomatka, mitte aga näiteks keskkonnahoidu või lastekodulapsi.
Meile tundub, et ehk on see seepärast, et midagi sarnast teha on paljude unistus. Kellel on see tegemata rahalistel, kellel perekondlikel põhjustel, kes pole lihtsalt julgenud midagi sellist ette võtta – vahet pole, unistada on hea. Meile meeldib mõelda, et läbi oma blogi toome selle unistuse, selle idee paljude jaoks lähemale, ehk isegi inspireerime kedagi minema ise maailma avastama.
Oleme püüdnud anda endast parimat, et see blogi annaks võimalikult elavalt ja tõetruult edasi seda, mida me selle ekspeditsiooni käigus näeme ja läbi elame, ning püüame aga edasi.
Suur tänu kõigile, kes toetasid ja tulevikus toetavad!
Paljud on huvi tundnud, kui palju meil sellel ekspeditsioonil üldse raha kulub. Meie praeguste kulutuste juures saame 20 000 krooni eest Lõuna-Ameerikas keskmiselt umbes kas:
– 2000 liitrit bensiini (ehk üle 36 000 km jagu läbisõitu)
– 57 ööd ametlikku majutust (kämping/hostel)
– üle 100 päeva söönuks
– 2000 tunni jagu (aeglast) internetti
– päris hea portsu tsikli kuluosi
Need siis kõik eraldi võetuna. Kokkuliidetult kulub meil päevas keskmiselt 600 EEK (Boliivia) kuni 1000 EEK (Brasiilia), milles sisalduvad kõik tehtavad kulutused – toidule, majutusele, kütusele, muule transpordile, vaatamisväärsustele, tsikli kuluosadele, remondile ja muule. Selles ei sisaldu kulutused transpordile üle ookeanide, tervisekindlustusele, ja muudele ekspeditsiooni ettevalmistustele (sh sõiduvarustus, foto-, video- ja helitehnika, jms).
Niisiis kui asja vaadata ametlikust küljest, saame mittetulundusühingu raamatupidamist puudutavaid seadusi arvesse võttes saadud vahendeid kasutada näiteks kodulehe majutuse eest tasumiseks, või siis isikliku sõiduki kasutamise kompensatsiooniks (mis on sel aastal maksuvaba kuni 4000 krooni kuus), siis piltlikult öeldes annavad need meile “minekut” pea terve kuu jagu. Seda eeldusel, et sarnaselt Boliiviale, saavad Peruus, Ekvadoris ja Kolumbias kulud olema väiksemad kui Lõuna-Ameerika arenenumates riikides – Tšiilis, Argentinas, Brasiilias.