Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud. 

Mõtlesime – kas tõesti saab see tee olla veel hullem kui see, mida mööda me piiri äärest Uyunisse olime jõudnud. Kuna paar päeva oli olnud sajuta, osutusid meie hirmud (olime valmis halvimaks) asjatuteks. Loomulikult olid teeolud väga halvad – kord oli tee treppi sõidetud, kord koosnes suurtest kividest, kord oli varasematest sadudest alles jäänud libe muda, kord tuli jõgesid ületada – kuid ei midagi ületamatut. Tüütumateks lõikudeks olid teeremondi (jah, näib, et midagi selle teega tehakse) lõigud, kus oli palju pehmet, mudast pinnast, mis oli kohati traktorite poolt ebaühtlaseks sõidetud. Kuid jälle õnnistati meid vaadetega!

Siiani on Boliivia meid kohelnud väga vastakalt – ühest otsast paitab (kus veel leiab nii palju hoomamatut ilu?) ja teisest otsast annab kaigast (karistab suurtest kõrgustest tingitud kehva enesetundega ning enneolematult kehvade teeoludega, nii et on pidev hirm, et ratas lendab sajaks tükiks).

Täna saime veel ühe intensiivse elamuse osaliseks. Käisime giidi juhendamisel Potosí, varasemalt (kui seal avastati maailma suurim hõbedamaak) Lõuna-Ameerika kõige jõukama linna kaevanduses kaevurite tööga tutvumas. Enne saime selga vajaliku varustuse, kummikutest kiivrini, ning “ekskursioon” võis alata. Siiani olin arvanud, et Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum on üks paras šokiturismi sihtkoht, kuid Potosí Cerro Rico paneb seda kõike hoopis teisiti nägema. Kõndisime mööda lirtsuvaid, valgustamata käikusid. Äärepealt oleksime piduriteta liikuva, tervelt tonn kaaluva maagivaguni alla jäänud (sest käigud on kitsad ja kui vagun tuleb – seda on kuulda mürina järgi – ei ole eriti kuhugi selle eest põgeneda, kui mõned siin-seal olevad “taskud” välja arvata). Ronisime mööda redeleid üles-alla (ja ei saa mainimata jätta, et õhku seal eriti ei olnud), nii et hing paelaga kaelas. Nägime aukude puurimist dünamiidi jaoks (puurimine on üldse nii raske töö, et kaks meest töötavad ühe puuriga kaks korda üks tund päevas, muidu oleks liig). Väisasime ka kaevanduskuradit, kellele kaevurid suitsu ja alkoholi viivad ning head maaki paluvad (sest palka saavad nad täpselt nii palju, kui head maaki nad mäest välja kaevavad).

 

Töötingimused on ülimalt kehvad, nii et need, kes kaevandusse tööle lähevad, surevad eri mürkkemikaalide toimel kümne aasta jooksul. Lisaks juhtub ohutussüsteemide puudumise (ja alkoholi) tõttu aastas 45 surmaga juhtuvat õnnetust. Kohtla-Nõmme on selles valguses ikka tõeline MUUSEUM, Potosí aga aurav põrgukatel. Tasub külastamist, kuid enne oleks tungivalt soovitav kõrgushaigus täielikult seljatada – sest kui kokalehed muudavadki pea selgeks, siis mööda redeleid ja kitsaid-madalaid šahte turnimine-roomamine ajab ikka üle mõistuse hingeldama – selline on meie kogemus.

Potosí ise on aga arhitektuuri poolest kena, kuid siin on nii paganama külm – küte pidavat väidetavalt olema ainult kallima klassi hotellides. Meie hostelis vastati küsimusele, “kas siin tuba kuidagi kütta ka saab?”, täie enesestmõistetavusega, et “ei, aga igal voodil on viis tekki”. Nii on!