Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.

Selle asemel otsustasime võtta suuna soojematele aladele ning kergendada oma rahakotti ühe teise vaatamisväärsuse, Nazca jooniste juures. Pikemalt räägib sellest, kuidas nende päritolust ei ole palju teada, Hendrik Relve oma Horisondis ilmunud artiklis, kuid lühidalt olgu öeldud, et tegemist on ligi 500 ruutkilomeetril asuvate joonte ja kujunditega, mis on saadud päikese käes tumedaks muutunud pinnase eemaldamise teel, paljastades all asuvat heledamat pinnast, ning mis arvatavasti on loodud Nazca tsivilisatsiooni poolt ajavahemikus 200 e.Kr kuni 700 p.Kr. Nende jooniste “häda” on selles, et aimu on nendest võimalik saada ainult kõrgelt õhust, ehk siis näiteks lennukiga lennates. Täna saigi teoks meie lend Nazca jooniste kohal.

Juba maastikud ise olid huvitavad:

Leia piltidelt üles vaal, ahv, haigur, koer, ämblik, koolibri, papagoi, käed, puu, jms…

Pärast seda, kui rappuvas lennukis peale tulnud südamepahadus oli enam-vähem lahtunud, oli paras aeg midagi süüa. Toit oli restoranis (igaks juhuks, kui ma varem pole täpsustanud – siin maailmanurgas on pea iga söögikoht restoran, mis 95% juhtudest ei tähenda ei valget lina ega plekkideta joogiklaase) keskpärane, aga kallis, kuid õnneks oli meelelahutust – kui hakkasime söömist lõpetama, lendas tänavalt sisse üks papagoi ja hakkas tsirkust tegema – lendas ringi ja püüdis koera järgi teha (ehk siis üritas haukuda). Lõpuks anti talle ka pisut “nokatäidet”.