Olen lõpuks ka jalule ja ratta selga saanud ning sõitsime Cuzcost Nazca poole. Tee viib läbi võimsate Andide, mis sõidu väga huvitavaks teeb.
Tee ääres näeb palju karjatatavaid laamasid, kes kohati päris ohtlikud – võivad järsult teele hüpata. Sead on tavaliselt piisavalt targad, et teeäärtmööda kõndida, eeslid jäävad alati keset teed vahtima, ja lehmad või härjad tavaliselt väga aeglased, et endast mingit tõsisemat ohtu kujutada. Tsiklisõidule ongi ohtlikud kas laamad, guanaakod või vicuñad (mõlemad kodustamata, n.ö. “kergem-kiirem” versioon laamast) või hulkuvad koerad, kes pidevalt järele tahavad joosta.
Tee ise nägi enamasti välja selline – vahelduv maa ja taeva vahel (kõrgused varieerusid 1800 – 4500m vahel) sinka-vonka aeglaselt edasi liikumine, kõrgushaigus ei paista meid enam tülitavat (ilmselt oleme nüüd lõplikult adapteerunud) – teed ise Peruus väga heas korras pole:
Leidus kõrgeid kõrbestunud platoosid:
Ja vägevaid alla ulatuvaid rohelisi orgusid:
Inimesed elavad Peruu maapiirkondades omamoodi – enamasti kividest ja savist kokku pandud hooned ja aiad, kus ümber kas laamad, sead, veised või eeslid.
Siin üks eksreemnäide, kus talu on keset kaljust järsku mäenõlva – ja seal haritakse maad ning elatakse!
Peruu maastikke:
Ülemisel pildil peaks olema (teada olevalt) maailma kõrgeim liivadüün – Cerro Blanco – 2078m.
Ja hiigelkaktused, mis moodustavad alati eri kujusid, nagu suured keerulise kujuga skulptuurid:
Siinkohal võiks Peruu maastike floorat ja faunat, mida mägistes kõrgustes ohtralt leiab, piltidena väljendada:
Hõreda heina vahel elavad sellised tegelased:
Ja nende kohal taevas tiirleb kull:
Tegelikult tegin selle pildi tee äärest just siis kui hetk hiljem üks 4×4 meie juures seisma jäi, hunnik härrasmehi autost välja tulid, suurte binoklitega, ja hakkasid samuti seda kulli kaema, teises käes ornitoloogiaraamat. Liigi nimest ma ise aru saamata (v.a. see, et mingi “falcon” ta on) sain teada, et see peaks olema maailma kiirema “rünnakuga” kull, ehk see kiirus, millega ta maa poole saagi järele sööstab, on kulliliste seas suurimate hulgas. Eks ornitoloogid teavad, mis liiki kulliga täpselt tegu.
Siin ports Peruu erinevaid maastikke panoraamide kujul, enamus otse tee äärest – peaks andma üldisema idee Lõuna-Peruu mägimaastikest (klikka igaüht, et suurendada):
Väga lahedad pildid, võimas maastik.
Machu Picchu jätsite meelega kavast välja .. too touristy? 🙂
Olite sellele ju nii lähedal.
Edu!
Mina nii hästi mõistan teid, miks te turistikohtadest eelamle hoiate, isegi kui need maailmakuulsad kohad on. Oleme praegu Kambodzas Siem Reap´is ja ehkki veedame siin viis päeva pole erilist vaimustust Angkori templeid vaatama minna. Mis siis, et oleme NII lähedal… Lihtsalt kogu see turistide vastu suunatud maffia, mis koosneb transpordipakkujatest, reiskorraldajatest ja muust sellisest rahvast, kellest igaüks loodab sinu pealt teenida, tüütab lõpuks nii ära, et püüad neid iga hinna eest vältida. Ja kui otsustad siiski sellisesse kohta minna, siis tuleb paratamatult nendega kokku puutuda. Pealegi – senine kogemus on näidatud, et enamik nendest must-see-kohtadest pole reaalsuses üldse nii võimsad kui postkaartidelt või telekast paistab. Parimad elamused reisimise juures on enamasti tasuta.
Mis seal Siem Reapis siis veel teha on, kui mitte templites käia?
Ise just tulime sealt. Rendiks jalgrattad 15 eeki/päev ja ei kurda küll millegi üle. 3 päeva väntamist varemeid nautides.