Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.

Kahe päevaga sujuvalt 1300 kilomeetrit – pole meie “standardne” päeva läbisõit… Üks mitte fänniks olemise põhjusi on Peruu rahva kuidagi teistmoodi suhtumine gringodesse (loe: “valgenahalistesse”, turistidesse), mida me pole üheski teises Lõuna-Ameerika riigis niivõrd tugevalt tajunud – igal pool nähakse meid kui liikuvat rahakotti, keda saab lüpsta. On see taksojuht, kellelt linnas suunda küsime: “Oo, senjöör, see on nii keeruline! Võin teid sinna juhatada!” (st. tõlkes “härra, anna mulle oma raha”, kuigi tegelikult oli meie endi suund juba õige ja tee lihtne), küpsisemüüja kiirtee posti ääres, kämpingu omanik või kes iganes. Ei tea, kas me oleme kobamisi vaid ahnete inimeste peale sattunud, aga eelnevates riikides kogetud siirus inimestes on Peruus kuskile paugupealt juba piiripunktist alates haihtunud. Näiteks Boliivia peaks vähemalt teoreetiliselt olema Peruust vaesem, ent inimeste suhtumises see kuidagi küll ei väljendunud, et nad tohutus rahanäljas elaksid – inimesed elasid oma elu, käimata turistile pidevalt pinda, et oma osa saada. Samuti oli Boliivia üldiselt korras, ehitised ja tänavad olid enam-vähem, samas kui Peruu on sõna otseses mõttes kui üks suur prügila! Pidev prügilas sõitmise tunne on olnud teine kuidagi väga häiriv element Peruus olekul – potensiaalselt (üli-)hea atmosfääriga maastikud on plastiku, roostetanud raua ja muu haisva hunnikuga rikutud. See on olnud nii häiriv, et mul pole isegi pilti nendest tohututest prügihunnikutest tee äärtes näidata – ju siis on see prügi olnud minu jaoks piisavalt eemaletõukav. 

Ootasime-lootsime, et ehk on pealinn majanduslikult rohkem kosunud ja korras, kuid pilt sinna jõudes eriti ei muutnud. Pealinn Lima oli samuti lägane. Mõned Kariina poolt hoo pealt tehtud pildid:

Üldiselt oli Limas, pärast paari kogemata getosse äraeksimist meil tunne, et siit tuleb kähku minema saada.

Omaette teema on veel legendaarsed korrumpeerunud politseinikud Limast põhja poole umbes 100 kilomeetri ulatuses, kellest teistelt motomatkajatelt värskeid legende kuulnud oleme – kui sel teel peatatakse, olevat 100% tõenäosus, et läheb raha küsimiseks. Peatatakse, karjudes “rikkumine!” (mida pole tegelikut olnud) – tüüpiliseks põhjusteks on kas see, et sul on liiga lai tsikkel, tuled põlevad liiga eredalt, sul pole laibalina kaasas (selleks, et kui avarii teed, sinu surnukeha katta), sul pole täielikku meditsiinipagasit, oled kiirust ületanud, mille tõenduseks näidatakse oma mobiiltelefoni, et “näe, sellega mõõtsin kiirust” jms absurd, mida teistelt kuulnud olime – katsu sa nendega veel  hispaania keeles vaielda. Paaril korral üritati meid peatada (ja eriti “efektiivse” selektsiooniga – sõidad tihedas kilomeetreid pikas autoreas, ja just ainult SIND tahetakse peatada – suur täislastis mootorratas on ju 98% tõenäosusega rikas turist, mitte kohalik – juba kaugelt näha) aga sõitsin ühe kogenuma motomatkaja soovitusel julmalt edasi – õnneks ei hakanud politsei järgi sõitma. Nipi edukus seisneb selles, et kui nad tahavad sind reaalse aluseta lüpsta, siis “südametunnistuse järgi” pole otsest põhjust järele sõita – juba see, et nad peatamismärguande eiramise peale järele ei hakka sõitma, viitab sellele, et tegu on korrumpeerunud mendiga. Nii et Lima ümbruse politseiga läks meil seekord õnneks – seda tänu teiste motomatkajate raskelt kätte tulnud praktikale (mis tavaliselt kulmineerub poole päevase vestlusega, kui juba kord peatud ja maksmata minema tahad saada).

Lima läheduses veetsime öö täiesti juhuslikult Peruu krišnade juures. Neil seal päris oma kohake otse Vaikse ookeani ääres, omad pühakojad ja ehitised – tundus täiesti omaette kommuun olevat, kes elavad oma elu. Aed täis igasugu eri loomi: mitut tüüpi kanu, mitu koera, paabulinnud, mingid eri tüüpi valged tuvid, haigurid, jms. meile teadmata liike, kõik vabalt liikvel. Päris vahva ööpäev sai seal veedetud.

Mida Limast põhja poole, seda vaesemaks ja räpasemaks elu-olu läks. Lõuna on ilmselt tänu Machu-Picchu, Cuzco jms turismibuumi kohtadele suhteliselt korda tehtud, samas kui põhjaosa on unarusse jäetud. Nagu öeldud on Põhja-Peruu maastikel potensiaali – hingematvalt vägevad düünid, kõrged vaated ookeanile ja selline müstiline pool-kõrbestunud maastik – kui vaid seda kuradima prügi kõikjal ei oleks!

Igatahes mõned (puhtamate kohtade) panoraamid Põhja-Peruust:

 

Oleme jõudnud Ecuadori, end maailma banaanipealinnaks nimetavasse Machala linna. Ostsime siit suurima banaani, mida kunagi näinud oleme:

Eks lähipäevad näitavad, mida Ecuador endast kujutab. Ootame huviga 🙂