Oleme teel olnud täpselt 6 kuud, pool aastat. Juhtunud on vahepeal väga palju – tohutult on olnud elamusi, mida teel olles järk-järgult “läbi seedime”, korjates samal ajal uusi. Tegelt see ongi selline oma tempo väljakujundamine olnud, justkui kannatuse piiri otsimine.

Sellistes ajaskaalades matkates võib juba öelda, et kui lähed üle piiri, s.t. liiga palju elamusi liiga lühikese aja jooksul, siis “lõhked” (s.t. ei suuda kõike läbi seedida – see tähendab stressi ja motivatsioon langeb), alla selle jääb igavaks (jällegi käib motivatsioon alla). Ise tunneme, et hetkeseisuga oleme omale sobiva tempo leidnud, läbi raskuste. Muidugi võib see uude kohta saabudes iga kell muutuda, sest meid ümbritsev maailm on näidanud, et kõik võib ootamatult, järsult sinu ümber muutuda, kui ise pidevas liikumises oled. Kogu süsteem, ümbritsev maailm, on minu jaoks suuresti mittelineaarne – muutused võivad olla plahvatuslikud, s.t. tulevad väga järsult. Järk-järgult, sujuvalt (lineaarselt) muutuvaid asju on reaalsuses olnud suhteliselt vähe – bensiinikulu, rehvikulu, jooksev aeg (kindlasti mitte meie “endi” aeg) võiks olla ehk mõned meie argielu näidetest. Kuni tagaamort lõhkeb, kuni keegi meid petta tahab, kuskil halval teel haledalt kukume, kuumast ilmast higine keha järsku kas ookani äärde (külm hoovus) jõudes või mägede kõrgustesse tõustes läbi külmub, jne jne. on järsult muutuva või plahvatusliku iseloomuga sündmused.
On hetki, kus igatseme koju. Need ilmnevad tavaliselt siis, kui midagi väga mäda on läinud – kas tervis halb, ennast väga solvatuna tundnud või miski tõsiselt katki läinud. Ainus abi kõigest eemal olles, võõral maal, olemegi meie ise – toetame üksteist raskematel aegadel. Ent huvitav on see, et 99% ajast meil sellist tõsist koduigatsust pole olnud (veel siiani). Ütleks, et alguse poole oli see igatusus suurem, ajapikku võibolla unsustustesse vajunud, kuni ta jälle “üles äratatakse”. Sisetunne ütleb, et ees on väga palju, mida näha ja kogeda – kuni see mingi rahuldava osani nähtud ja piir hakkab kätte tulema, siis ise usun, et võib koduigatsus vägagi tõsiselt peale tulla.

Hetkel on läbi sõidetud 35 700 kilomeetrit, dominantne osa sellest Lõuna-Ameerikas. Alustasime kallilt kodumaalt, puudutasime Lõuna-Ameerika mandri lõunapoolseimat tippu ja kirjutamise hetkeks oleme jõudnud ekvaatori lähedusse (mis asub 23 kilomeetri kaugusel).

Juhtumisi on see meie päeviku sissekanne number 100. Sissekandeid on tekkinud juba omajagu, mistõttu on tekkinud mõte sissekandeid “sildistama” hakata, et lugejail, eriti neil, kes siia esimest korda satuvad, oleks lihtsam asju huvipakkuvate teemade järgi sorteerida. Praegu on meil ainukeseks sissekandeid eristavaks teguriks rubriigid – Euroopa, Lõuna-Ameerika, … (see jätkub kontinentide kaupa, kui naha ja karvadega elusalt uuetele jõuame) ja Tehniline rubriik. Ja siis veel läbisõidetud trajektoorile-asukohale ning statistikale pühendatud rubriik. Sildid pole küll ideaalne lahendus, aga mõte selles suunas liigub küll. Kindlasti võtab see omajagu aega, nii et kannatust!