Kaugelt vaadates võiks ju arvata, et mis meil viga elada, muudkui reisime ja tšillime, ning majanduslangusest loeme ainult ajalehtedest. Tegelikult saime majanduslangust oma nahal tunda juba ammu enne, kui Eestist lahkusime. Nimelt kui oma ettevõtmisele toetajaid otsisime, vastas valdav osa neist suurtest ja edukatest Eesti ettevõtetest, kelle poole sponsorlustaotlusega pöördusime, eitavalt, tuues põhjenduseks just nimelt majanduslangust.
Hiljem, kui olime juba mitu kuud Eestist ära olnud, hüppas alt ära Äripäev, kes küll algul oli väga nõus meile meediapartneriks olema ja meie lugusid nädalalõpulisas avaldama, kuid kes taas majanduslangust ettekäändeks tuues sellest loobus – sest kulude kokkuhoidmise raames on reisilood lehest välja jäetud.
Püüdsime siiski optimismi säilitada, sest meid toetavad mõned väikesed, aga tublid ettevõtted, ning ka lood ei ole avaldamata jäänud. Nüüd on aga kätte jõudnud meie enda nanomajanduse langus – põleme kiiremini, kui oleksime karta osanud.
Mäletatavasti said oodatust suuremad kulutused alguse juba mõned kuud tagasi, kui algas lõputu amortide parandamine ja väljavahetamine, mis on tänaseks meile maksma läinud 24 229 krooni (uhiuue Wilbersi amordi enda hinda arvestamata). Santiagos sai lõpuks parandatud ka videokaamera, millele siin maailmaosas kahjuks ülemaailmne garantii ei kehti, nii et taaskord väljaminek 5522 krooni. Loomulikult ei ole siin arvestatud neid kulutusi, mis tulenevad kõigi nende paranduste ootamisest – linnades on palju kõrgemad majutuskulud, samuti toidukraami hind. Ka Eesti maksu- ja tolliamet ei saanud jätta meile kaikaid kodaratesse viskamata – selleks, et tsikli kaalu vähendada, otsustasime koju tagasi saata analoogkaamera ühe suure fotoobjektiivi, mille eest loomulikult kasseeriti sisse imporditollimaks, mis sest, et kunagi minevikus on selle eest maks juba tasutud. Paraku ei ole tolliamet suuteline kindlaks tegema, kas see on sama objektiiv, mis on kunagi imporditud. Siin ei aita muu, kui et riigist lahkudes tuleb kogu kaasasolev kola deklareerida – ainult nii on võib-olla võimalik topeltmaksustamisest pääseda.
Oleme tänulikud kõigile neile, kes meid fotokaamera varguse järgselt toetasid – just tänu neile on blogis üleval illustreeriv fotomaterjal. See on meisse süstinud kõvasti positiivsust ning motiveerinud blogi võimalikult tihti täiendama.
Siiski tähendab blogi pidev uuendamine meie jaoks esiteks täiendavat ajakulu – päevas vähemalt paar tundi, ja rahakulu, sest pilte, heli ja videot on võimalik töödelda ning teksti kirjutada ainult juhul, kui arvutil on voolutoide, ning neid üles laadida ainult juhul, kui on olemas hea internetiühendus. Metsikus looduses telkides pole enesestmõistetavalt kumbagi, kämpingus võib teinekord olla elekter, kuid ka mitte alati. Internetti saame ainult internetikohvikus või mõnes paremas hostelis. Nii mõnigi kord oleme majutuse eest palju rohkem maksnud vaid sel põhjusel, et seal on internetiühendus.
Kokkuvõttes oleme sunnitud üle minema karmile säästurežiimile, mis paraku tähendab ka oluliselt harvemat blogi täiendamist – muidu võib juhtuda, et olemasolevate vahenditega ei jõua me isegi USA-sse.
Kõike eelnevat arvesse võttes kutsume neid, keda see blogi (mis on just selline nagu ta on, mõeldes lugejatele – peaks me seda blogi ainult enda jaoks, oleks see kindlasti kahvatum) ning üle kivide ja kändude kulgev ettevõtmine külmaks ei jäta, üles seda ettevõtmist kasvõi natukesega toetama, et saaksime oma elamused ikka sama värvikalt teieni tuua. Arveldusarve numbri leiate kontaktide lehelt.
Teie tsitaat “Dakar Motos’is hakkas lõpuks läbi kumama, et tegemist on ikkagi ärilise ettevõttega, siis see mees siin lihtsalt naudib matkajate kohalolu ning teeb kõik selleks, et inimestel siin hea oleks. Hommikul toob pagariärist saiakesi, õhtul peseb sinu nõud“
Tundub, et see blogi hakkab ka läbi kumama ärilise ettevõtmisega, kus tehakse nägu, et oled teretulnud seda mõnusalt lugema alles siis kui annad midagi vastu ja pehmelt serveeritakse või muidu… keerame pildid, kraanid kinni! Kui kolme aastasel reisil, lühikese nelja kuu jooksul on juba kaks korda raha palutud siis jätab see endale mõeldud ettevõtmine küll minu silmis musta maitse juurde ja mitte seda, et te naudiksite lihtsalt lugejate kohalolu!
(NB: eemaldasin m6ned solvavad v2ljendid – j2tame need 6lleklaasi taha. Margus)
äripäev näitas siis jälle kord oma tõelist palet – **** pritsivad kollast vahtu päevast päeva, aga lubatud ürituse toetamisest hüpatakse alt ära – põlegu see äripäev põrgus – eks ta üks mõtetu ajaleht on olnud juba mõned viimased aastad.
kojusõit või?
ärge jamage!
kannan ka mõne krooni
Bruno,
Nii ongi, oleme räpased ärikad, kes aastate pärast tagasi koju jõudes ehitavad endale lihtsameelsetelt eestlastelt kooritud raha eest luksusvilla Kanaaridele, ostavad eralennuki ja ei pea enam kunagi töötama. 😀
Meil on hea meel, Bruno, et sa meie blogi loed. Loodame, et sa teed seda ka edaspidi.
margus,
nõus sinuga, et siin ei oleks küll kedagi vaja solvata, ega kasutada solvavaid väljendeid, aga mõte jääb küll samaks ja äripäeva väärtus on küll minu silmis OLEMATU, kuid ei taha, et mõned kommentaarid teie üritusele varju heidavad, SEDA KÜLL MITTE – TEILE AGA “NAEL KUMMI” JA HEAD TUJU.
Võtke sponsoriks Eesti Vabariik, teie tutvustate meie Eestit ja nemad viskavad pisut pappi…. Samas saab seal muulandusega kindlasti teenida:):)…. Usasse jõudes saab ka tööd teha- eks alati ole nii, et eesmärk pühitseb abinõu!
ETTEPANEK- PAKKUGE VÄLJA seal olevaid asju: suveniirid, riided, jne, mida iganes ja MÜÜGE neid siia eestisse….
Ostaks isegi võibolla midagi põnevat!!!
Ma soovin teile jõudu reisil ja loodan, et kõik läheb hästi, aga minul kummitab koguaeg peas küsimus, et miks te nii pika reisi võtsite ette sellise mootorrattaga millel ees peaaegu 100 000 km.
Igatahes hoian pöialt, et teie Bemu vastu peaks.
Ei ole kahjuks minul võimalik teid rahaliselt aidata, kuid toetan teid sellega, et loen blogi ja hoian teile pöialt, kui see muidugi aitab.
Edu ja jõudu, loodan, et teie seiklus ikka jätkub
Minule väga meeldib teie blogi lugeda. Pildid on uskumatud ja oludekirjeldused ehedad. Vaatamata oma noorele eale olen tulevikusihiks võtnud sõita ümber Lõuna-Ameerika. Hea tuju on lugeda kui teil mõlemal hästi läheb ja kahju on kui teil midagi ebaõnnestub. Aga see on elu.
Nomaitea. Ma loen väga palju igasuguseid reisiblogisid. Inimesed, kes samamoodi rändavad riigist riiki ja ei oma üüratuid pangaarveid….aga ausalt öeldes ei ole ma varem mitte üheski blogis kohanud sellist pidevat nuttu ja hala ning lugejatega manipuleerimist rahateemadel.
Minu arusaam reisimisest on selline, et see on ikkagi eeskätt MULLE huvitav/hariv/mõnus.
Blogi pidamine on kahtlemata tänuväärne ettevõtmine aga lugeja ei peaks seda lugedes ennast võlglasena tundma.
Ei saa ju minna 3 aastat kestvale reisile kui juba neljandal kuul on raha otsas!!!
Loogiline on ju see, et kui mul on raha, siis ma reisin kui pole, siis istun kodus. Ja kui kodus istuda ei taha, siis saab reisil olles alati otsida mõne tööotsa, elada mõnda aega paikselt, teha tööd, koguda raha ja rännata siis edasi.
Hei,
Sattusin teie blogi lugema alles nüüd (viimased 2 päeva lugenud) ning elan teie reisi tagant järgi läbi või kaasa.
Lugedes ülal olnud kommentaare oli minul tegelikult häbi.
Elu ja selline reis on täis ootamatusi ning rumalus oleks olnud mitte märku anda ning lihtsalt asjad pakkida ja reis pooleli jätta.
Inimestel, kes selle üleskutse üle pahameelt avaldasid oli ju alati võimalus mitte lugeda… Ehh, mis seal ikka. Tublid olete!
Olles ise jalgrattaga üle väikese kaukasuse Armeeniast Georgiasse sõitnud on sellised mägised vaated vägagi uusi reisimõtteid pähe panemas. Ilmselgelt seekord samuti motikaga.