Oleks võinud arvata – ja mis seal salata, eks ma tegelikult arvasin ka – et kui ilma peal teise eestlasega kokku sattuda, siis järgnevad nostalgiaminutid hapukapsa ja verivorsti teemal, või sajatused Savisaare suunal, kuid ei. Kodumaa on kusagil kaugel, kuid Aafrika on siinsamas ning väga isemoodi uurimisobjekt pealekauba.

Kuna me oleme Imre, Aadu ning siin lähetuses olevate Heiti ja Tiiduga juba päris mitu päeva asja arutanud ning üritanud vaatluste abil Aafrikale pihta saada, siis võiks arvata, et järgneb jutt sellest, milline see Aafrika siis õigupoolest on. Meil kõigil on peas mingi ettekujutus Mustast Mandrist, kuid näib, et ükskõik kui põhjalikud ei ole ka meie teadmised sellest, või meie kogemused sellega, jääb Aafrika hingeelu ikka millekski ähmaseks ja arusaamatuks. Valge mehe mõttemall lihtsalt ei paindu seda mõistma, sest maast-madalast on meid õpetatud väärtustama sihte, efektiivsust ning tulemust, olgu see siis raha, eneseteostus või miski muu. Kuid siin ei paista neil mõistetel olevat mingit tähtsust – rõhk on sõnal “ei paista”, sest sedasi näeme seda meie. Kui väheke oma mõtteraamistikke painutada, siis tuleb tõdeda, et Must manner on kui psühholoogiline mikrokosmos, kus kehtivad täiesti omad reeglid ja võrrandid, sest kuidas muidu on võimalik, et süsteem kõigele vaatamata toimib? Haamri tõstmiseks ja naela seinalöömiseks on vaja vähemalt viit meest; muru kastetakse hoolega ka siis, kui taevast kallab nagu oavarrest; kui teel tuttav autoga vastu tuleb, jäävad mõlemad autod seisma, ning kogu liiklus seisab seni, kuni jutud on autoaknast aetud. Aga kuidagi saadakse hakkama, ainult valge mees kehitab õlgu. Täielik enigma.

Kohalik raadio mängib:

[audio:Sao_Hill_raadio.mp3|titles=Kohalikud helilained Tansaania raadiost]

Õlakehituste ning temaatiliste diskussioonide vahel on meil siin Sao Hillis olnud tihe meelelahutusprogramm, mille tulemusel oleme tutvunud nii kohalike teeistanduste, maisiveskite, õmblustöökodade kui söeahjudega. Viimased olid praeguse vihmahooja kontekstis õhkkonnalt kui Tarkovski filmist “Tsoon” – õhk tossu täis, maas porilombid ning olemine kui aegluubis.

Nädalavahetustel on kohalikul valgel kontingendil kombeks koguneda kas golfi- või jahtklubisse, ja mis me siis viletsamad oleme. Imre, vana purjetaja, andis meile otsad kätte ja pärast mõningast instruktaazhi oli meil selge, mis on soot ja mis on svert. Margus lasti koguni iseseisvalt veele, aga eks tal õnnestus maksimumkiirusi püüdes paar korda purjekaga ümber ka käia. Kõigil oli tuju hea.

Programmist ei puudunud ka kohalike söökide-jookide degusteerimine. Ära sai proovitud tansaanlaste üks põhitoitudest – ugali, mida valmistatakse maisijahust. Kuna maisijahu on päris peeneks jahvatatud, siis saadakse temast keetes üsna tiheda konsistentsiga plönn, mis meenutab maitselt odrakörti ning mida valge mees heal juhul mittemidagiütlevaks, halvemal juhul aga söömiskõlbmatuks peab.

Heaks avastuseks oli Lõuna-Aafria kaubamärgi Castle õlu Milk Stout, ehk põhimõtteliselt tume õlu, millele kooresuse andmiseks lisatud laktoosi (või vähemalt nii väitis pudelil olnud silt). Margusele kui tumeda õlle austajale meeldis väga.

Ja siis kohalik ingverilimonaad, tangawizi, mis nagu ingveriga asjad ikka, on väga hea.

Väheke klassikalisi turistiasju tegime ka. Näites käisime Iringa külje all ühe suure kivi otsas, kus vanasti Hehe rahva pealik nõupidamisi olla korraldanud. Kohalike seas tundus see väga popp koht olevat, ja kui esimese raksuga kõik pigem pagesid fotoaparaati nähes, siis lõpuks läks kaadrisse pääsemise nimel selline trall lahti, et hoia ja keela.

Veel mõned pildid ümbruskonnast:

Ahjaa, nostalgiaminutid olid ka – vastlapäeva õhtuks keetsime hernesuppi. Keegi meist polnud hernesuppi kunagi keetnud, aga kummalisel kombel tuli täitsa hea.

PS: keda huvitab valge mehe nägemus Tansaaniast, siis saate kohalike eestlaste elu-olu kajastust lugeda siit.