Imre arvas, et üks koht, kus me kindlasti peaksime ära käima, on Kitulo kosk. Et kaardile polnud seda märgitud ning meie reisikirjanduses polnud seda poole sõnagagi mainitud, tundus see seda põnevam. Pealegi jäi see meile tee peale.

Pärast nädalast kohalviibimist, mis päädis tünnisauna ja Prosecco’ga Aadu pool (life is tough in Africa…), jätsimegi sõpradega hüvasti ja asusime taas teele – koske otsima. Olles varustatud vajalike GPS-koordinaatidega, ei olnud see kuigi raske, ehkki kohati oli rada niivõrd rohtu kasvanud, et tekkis kahtlus, kas see üldse kuhugi viib. Ilmselgelt polnud seal keegi juba ammu sõitnud. Nii metsikut loodust ja veel nii vahetult polnud meil Aafrikas vist veel näha õnnestunud. Üle pea kasvanud heinast tõusis magusat lõhna ning tuul sahistas vaikselt puude latvades kui me vaikselt aga järjekindlalt oma koordinaadile lähenesime. Ja seal ta seisiski meie ees – või õigemini meie tema ees – mühisemas, vahutamas, helendamas, ümberringi puutumata mets. Mitte ühtegi inimest. Jätsime tsikli mäenõlvale selle vastas, sest rada muutus liiga järsuks ja pudedaks, ning võtsime ette lühikese jalgsimatka koseni. Sai nii ujuda kui looduslikku jacuzzit nautida, uhkes üksinduses. Selline pärl ja keegi ei tea sellest midagi – ehkki maantee kulgeb sellest vaid kümmekond kilomeetrit mööda!

Videos: