Dar es Salaamis olime täpselt nii vähe kui võimalik, kuid nii kaua kui vajalik, ehk kuni saime kätte Malawi viisad.
Erilist probleemi nende kättesaamine endast ei kujutanud – võttis aega vaid mõned tunnid ning maksis 100 USD/nägu, mille peale tegin suured silmad, konsul aga rahustas, et Malawi on seda raha väärt. Mõtlesin, et raudselt pistab vähemalt pool sellest rahast otse oma taskusse, kuid sain kviitungid vastu ja puha. Kallis aga õiglane.
Dar es Salaamis suurt midagi teha ega näha ei ole, lisaks on ta üks palav, niiske ja kallis linn. Näiteks jagatud vetsuga kahene tuba ühiselamus (YMCA), milles peatusime, maksis üheks ööks 25 000 shillingit (13 EUR), samas kui mujal leiab ka 12 000 shillingiga (6 EUR) väga viisaka toa, millel ka oma vets olemas.
Otsustasime teel Malawi suunas teha kõrvalepõike Dar es Salaamist veidike põhja pool asuvasse Bagamoyosse, mis oli kunagi tähtis kaubasadam, kuid tänaseks lihtsalt üks unine, lagunevate hoonetega küla. Pärast linnasaginat kõlbas meile selle ambients küll – mitte päris Zanzibar, kuid mitte päris Pirita ka.
Üle ühe päeva ei jaksanud muidugi rannapuhkust nautida, nii et asutasime end taas teele. Lääne poolt Dar es Salaami sõites olime peatunud ühes provintsilinnas, Morogoros, mis oli täitsa meeldiva atmosfääriga, nii et otsustasime seda taaskord väisata. Kui keegi küsiks mu käest, mis on mulle Tansaaniast meelde jäänud, siis noh, Zanzibar kindlasti, aga ega Morogoro ei jää sellele palju alla. Ega seal midagi ei ole, mille pärast sinna minema peaks, aga vot on mingi aura. Isegi kui porise kõrvaltänava kõrtsis lendab ringi nii palju kärbseid, et sa vaevalt suudad friikartuli suhu panna enne kui mõni sellele maandub. See friikartul on hea, ja ettekandjad itsitavad, sest me ei oska suahiili, ja nemad inglise keelt.
Järgmine koht, mis teele jäi, oli Iringa. Hoopis teist masti provintsilinn. Õhk on jahedam, sest Iringa asub kõrgustikul, ja ettekandjad ei itsita ka. Võib-olla on asi viletsas ilmas. Märg aastaaeg ju, mis teeb olemise halliks ja rõskeks. Kuid ei – kuulsime kuskil Aafrikalikke rütme ja viise, ja enne kui arugi saime, olime juba kohalikus kirikus, vali fonogramm kõlaritest kostumas, usumees sellele innustunult “Halleluuja!” peale hõikumas, ning mitmekümnepealine seltskond puusi õõtsutamas, plaksutamas ja vahele laulmas. See ongi kummalisel kombel esimene kord selle kolme ja poole kuu jooksul Mustal Mandril, kus mul on tekkinud ilmeksimatu tunne, et “Vot see ongi Aafrika!”. Muu on olnud lahe, aga ei ole kuidagi nii puudutanud.
Siis jõudsime Mafingasse, ja sealt edasi juba üsna eestilikku, männisesse Sao Hilli, kus meid võttis väga soojalt vastu siin koos Aaduga saeveskit käima lükkav Imre. Ütleme nii, et meil on programm siin nii tihe, et praegu ei jõuagi rohkem kirjutada.
Kuidas teie teekond nüüd kujuneb? Jätate Kilimandžaaro vahele ning plaanite mingit muud võimalust Aafrikast väljuda? Põhjas on vist jah segane olukord.
Vist väga elementaarne küss küll aga, kuda te ratast küürite? mööda muda ja kõntsa mitu nädalat ja siis jõuate kuhugi linna ja otsemaid statoili pesulasse:)?
Sven: teekonna jätk on tõepoolest väga lahtine hetkel. Eks aeg näitab – vaatame-ootame Põhja-Aafrika poliitilise olukorraga ja haudume paralleelselt ka varuplaane. Võib juhtuda, et peame tsikli konteinerisse panema ja mingi pikema jupi vahele jätma.
tanel: õnneks seda ratast me eriti ei küüri, suurem saast kukub ise küljest ära. Päev tagasi oli see haruldane hetk kui loputasime tsiklilt kivistunud liiva ja muda maha, enne seda pesime survepesuriga Djiboutis, kui ta oli Punase Mere ületusega paksu soolakihi peale kogunud. Ehk vast üldse üks kümne korra kanti oleme kogu selle ekspeditsiooni käigus ratast pesnud, või isegi mitte seda 🙂
Väga kift koht ja väga kiftid pildid
129 000 km peale 10 pesu:) USKUMATU…
Margus, sa lindistad kahe mikriga?
Lindstaja on stereo ikka – kahe identse mikrofoniga mida saab kolme asendisse panna eri laiusega “stereopanoraamide” saamiseks.