Kuna Gessu jäi meid mandrile tagasi ootama, aga Zanzibarile oli ju ometi vaja ring peale teha, siis rentisime tiirutamiseks väikese Honda XR 250R-i.
Oma kiivreid meil kaasas ei olnud, nii et pidime leppima rendifirma poolt pakutud “munakoortega”, ja tagumik kippus kitsal istmel kangeks jääma juba pärast mõnekümnekilomeetrist sõitu – oleme oma “diivaniga kahel rattal” ikka täiesti ära hellitatud…
Oli üllatav, et selle Hondaga kannatas pikemalt uhada ka 80km/h ilma, et tekiks tunne, et käib mootori piinamine (mis sellistele väikestele ühesilindrilistele ratastele omane). Amort oli pisut vedel ja käigud ei läinud hästi sisse, aga Zanzibari väikeste teede oludes käras küll – ikkagi kerge ratas. Bensiini tarbis see väike 250 cm3 töömahuga ratas umbes sama palju kui meie üle nelja korra suurem, 1100 cm3 Gessu. 🙂 Muidu oli kõik vinks-vonks. Ahjaa – Zanzibar on esimene koht, kus mul on vaja läinud rahvusvahelist juhiluba – teel on mitmes kohas politsei väljas ning kontrollib dokumente (sh seda, kas vastav kategooria on ikka olemas – meiepuhul ennekuulmatu).
Vaatasime kõigepealt saare põhjaossa, kus rannad pakkusid pigem argieluidülli, naised vetikaistandustes askeldamas, kalamehed mõõna ajal võrkusid parandamas, paadid nukralt liival seismas, tõusu ootamas. Selline vaikne kulgemine praadiva päikese all.
Siis vaatasime saare lõunaossa, kus kulgemine tundus veelgi vaiksem olevat, kohe väga lõõgastunud – taamal terendamas troopiliselt türkiissinine vesi, erkvalge liiv silmi pimestamas, tuul palmilehtedes sahistamas. Kui see ei ole maapealne paradiis, siis ma ei tea, mis see on. Trotsisime mõõna ning jalutasime sadu meetreid üle vannisoojade veelompidega kaetud liivavälja, taganenud merele järgi, ja kastsime endidki sellesse.
Tegelikult on Zanzibaril täitsa oma aura olemas, see tuleb välja just siis kui otsid turistipesadest eemal olevaid üksildasi kohti.
Vabariigi aastapäeva puhul lubasin endale pudeli õlut, mis Zanzibaril maksab enam kui kaks korda rohkem kui maismaal. Maitses väga hää.
Tekkis meeletu soov seal isegi olla,lihtsalt olla! Mõnusat paradiisi nautimist!
Ilus on küll 🙂 Huvitav riistapuu veeremiseks kah 😀
Super-super-super-pildid!
http://yhelteljel.ee/wp-content/uploads/2011/02/SDIM1821_s.jpg – tulevane fotoikoon 🙂
See raport oli küll “pussita mind kõhtu ja keera pussnuga ringi ka” rubriigist! 🙂
Väga kiftid pildid!
valus loodus..
Kõik on väga 5. Olen jälginud Teie postitusi algusest peale ja põnevusega ootan kogu aeg täiendusi. Edu ja jaksu Teile seal kaugetel maadel. Lihtasalt infoks (ei tea kas olete ise saanud jälgida): http://www.biker.ee/phpbb/viewtopic.php?f=3&t=64886
Hääl on antud ja hoiame pöialt 🙂
Väga muhe koht tundub jah, ja miks tal siis oma aurat pole, Fredy Mercury oli ju kah minuteada sealt pärit (kuigi see pole seal vist suurem asi teema). Edu edaspidiseks ja ärge kihutage!
Tõesti, tõesti… kui see ei ole paradiis, siis mis on. Need üksildase ranna pildid teevad elu ilusamaks ka siin pool ekraani.
Tänud teile ja edu!
Kui NASA teadlased aeg-ajalt mõnest planeedist (MARS nt) pildi avalikustavad, siis põnevusega ootad, et mis seal siis on… Aga oh üllatust, ainult kivid ja udune taevas, muud ei midagi.
Tundub, et see sama kera, kus me kõik asume, on võimeline meid üllatama ja pakkuma meile täpselt seda, mida me ootame. Nii suurt vaheldust. Esimene mõte mis peast läbi käis oli, kui seda ranna pilti nägin… Kas see on võimalik!?
Aga palju edu teile ja kindlasti tahaks veel näha pilte maailma erinevate nurkade nurgatagusdest!