Kui me tsikli Dar es Salaami eestlaste juurde nukralt maha jätsime ning ise meid Zanzibarile viivale katamaraanile astusime, tervitas meeskond meid pretensioonika hüüdlausega “Welcome to Paradise!”. Tõtt-öelda olin juba ammu otsustanud, et pean Zanzibaril ära käima, ja nüüd oli see kauaaegne unistus tõeks saamas.
Zanzibarile oleks suure tahtmise korral saanud ka koos tsikliga, kuid kuna Zanzibar on endale kätte võidelnud osalise autonoomsuse Tansaaniast, siis on see päris kulukas ning rohket paberimäärimist nõudev protsess – nagu rahvusvahelise meretranspordi puhul ikka.
Zanzibar (mis on tegelikult terve saarestik, mille kaheks suuremaks saareks on Unguja ehk Zanzibar, ning Pemba) arvatakse olevat asustatud oma kaks tuhat aastat, kuid maailmakaardile kandsid ta tuhatkond aastat tagasi pärslased, ehk täpsemalt Shirazi kaupmehed, kes siia oma asundused rajasid. Sellest ajast on ka Zanzibari vanimad ehitised, või õigupoolest see, mis on nendest alles jäänud, kindlustades Zanzibari linna* staatust vanima funktsioneeriva linnana terves Ida-Aafrikas. Hiljem tulid portugallased, britid ja omaanlased, kellest viimased vajutasid tugevaima pitseri siinsele elule, pannes aluse Zanzibari maailmakuulsale vürtsikasvatusele ja orjakaubandusele. Zanzibar iseseisvus 1964. aastal, et aasta hiljem olla liidetud Tansaaniaga (toonase Tanganyikaga)
Vürtse (peaasjalikult nelki) ekspordib Zanzibar tänini, kuid üheks olulisemaks sissetulekuallikaks on saarel turism. Nii kui katamaraani pealt jõuad maha astuda (ja passi sisse templi saada), ümbritseb sind kari müügimehi – sellega oleme tänaseks muidugi juba harjunud ja me lihtsalt ei tee neist absoluutselt välja (ja nii saab neist ka kõige lihtsamini lahti), kuid sellega tähelepanu sinu suhtes tegelikult ka piirdub. Poolenisti hämmastavalt, poolenisti enesestmõistetavalt on kohalike suhtumine välismaalastesse pigem külm ja ükskõikne, samas nähtavalt omakasupüüdlik. Võib-olla ollakse turistidest kõrini tüdinud ja nähakse neis vaid paksu rahakotti, või on see hektiline ajalugu? Meie senine kogemus Lähis-Ida piirkonna islamimaades (heakene küll, geograafiliselt on Zanzibar Lähis-Idast väga kaugel, aga kultuuriliselt minu arvates siiski väga lähedal) on olnud see, et inimesed tunnevad head meelt selle üle, et sa nende kodumaad külastad, ja on naerusuised ja suhtlemisaltid, kuid mitte siin… Võib-olla on asi olnud ka selles, et näiteks Pakistan, Iraan ja Omaan on välismaailma suhtes küllaltki isoleeritud, mistõttu inimesed on küll umbusklikud, häbelikud, ent siiski uudishimulikud. Raske on suhestuda siinse rahvaga. Samas, kui väga otsida, siis leiab ka inimesi, kes ei ole ainult “oma jaost” sinu rahakotis huvitatud.
*Pisut keeruline on siin nende kohanimedega – Zanzibari linn (Zanzibar Town) asub Unguja ehk Zanzibari saarel, mis on omakorda suurim saar Zanzibari saarestikus.
ohho, isegi kesk aafrikast on võimalik sellised mäkktoonaldsi friikaid osta:)
Zanzibar sarnaneb pisut Jeemenile arhitektuuri osas. Vahe näib siis tõesti olevat turistide vahekorras? Ilus koht igatahes.
Tere Kariina ja Margus,
Saadan teile siit lumisest ja libedast Eestist Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva tervitused. Meil Pärnus ilm päikesepaisteline,külm -12 C`Õnnitlesin tänaval esimest mutikest sellise tähtsa päeva puhul, millele ta torisedes vastas “vaata et ise püsti püsid”. Inimesed murravad kukkudes luid, linnavalitsus aga hoiab liiva ja soola pealt kokku.
Õnnelikku reisiteed.
Gerli Pärnust
Kas Freddy Mercury kodumaja asemel ka ära käite/käisite või ei ole selliseid huvisid? Kuuldavasti olevat kohalikke fännide palverännakud sinna surmani ära tüüdanud. Ehkki väga palju neid ka olla ei tohiks. Vist.
Esimese pildi kohta meenub ka Eesti vaste – Peraküla.
Joel: friikaid oleme kohanud pea igal pool maailmas – väga levinud on nad. Aga mitte alati ei meenuta nad mäki friikaid, vaid on ikka tuntavalt naturaalsema maitsega.
Sven: erinevusi Jeemeni ja Zanzibari vahel on muidugi rohkem kui ainult turistide hulk, aga teatud nurga alt vaadates võib labürindina näivatel tänavatel ringi uidates tajuda midagi tuttavlikku küll.
Luize: Freddy Mercury’ga on nii, et ega keegi päris täpselt ei tea, millises majas ta elas, ja ega erilist furoori selle ümber ka ei tekitata. Päris kindlasti austatakse Mercury’t läänemaailmas rohkem kui Zanzibaril, kus ta nime kasutatakse puhtalt raha teenimise eesmärgil. Hea näide on viimane pilt järgmises postituses, kus Eesti Vabariigi aastapäeva puhul õlut jõime – Mercury baaris, vastava muusika saatel, loomulikult!