Sana’ast edasi väisasime veel mõnd Jeemenile iseloomulikult kaljuveerele ehitatud küla, enne kui võtsime suuna sajandeid tagasi kohvisadamana kuulsaks saanud Al Mokhasse.

Teele jäi taaskord nii maalähedast arhitektuuri kui ekstravagantsusi, ehkki mingi kummalise küllastumuse toel hakkas süvenema tunne, et oleme paraja annuse niigi intensiivset Jeemenit juba kätte saanud ning et suurema tüki allaneelamiseks peaks juba pingutama. Või oli see üha kasvav ärevus ees seisva, Aafrikat Aasiast eraldava väina ületamise ees, mis jõuliselt meie mõtted hõivas, laskmata meil korralikult käesolevasse hetke süüvida. Sestap juhtuski nii, et kui mõned lühikesed kõrvalepõiked ja põgusad pildipeatused välja arvata, siis põrutasime küllaltki ilusast ja huvitavast Harazi mägede piirkonnast lihtsalt läbi.

Kaks päeva pärast Sana’ast lahkumist olimegi oma Jeemeni-teekonna lõpp-punktis ehk Al Mokhas, kust mõnel matkasellil oli varasemalt õnnestunud alustada teekonda üle Bab Al-Mandabi väina Aafrikasse. Kuna regulaarset ühendust Jeemeni ning üle väina asuva Djibouti vahel pole, on ainus võimalus üritada end rääkida mõnele kaubalaevale, ehk siis selline ehku peale värk, et kas parasjagu on mõni alus Djibouti poole minemas, kas kapten on piraadiohule vaatamata nõus tsikli ja kaks kahvanägu peale võtma ning kui palju see üldse võiks maksma minna. Asjale lisab vürtsi ka see, et ega Jeemenis naljalt konstruktiivse inglise keele kõnelejaid ei leia, nii et kogu infokogumine ning läbirääkimised tuleb teha mõmisedes ja kehakeelt kasutades.

Otsisime koheselt üles sadama, et ebakindluses natukenegi selgust saada. Jäi mulje, et samal päeval pidavat üks laev minema Somaaliasse, kuid Djiboutisse mitte. Järgmisel päeval, in sha’Allah. Polnud siis muud, kui otsida üles ainuke Al Mokhas asuv hotell, mis osutus kallihinnaliseks peldikuks, millel muuhulgas polnud ka turvalise parkimise võimalust, kuid valikut polnud.

Vaatasime asulas ringi lootuses leida kuulsusrikka mineviku jälgi, kuid peale paari pildistamisväärse moshee ei olnud seal suurt midagi – suur küla, mida läbib üks tänav, tugev tuul puhumas. Kui 17. sajandil elas siin oma 20 000 inimest, siis täna vaid mõnisada. Tegelikult on nii, et kui uskuda Lonely Planetit, siis Al Mokha on sama hea (või halb), kui seista põrgu väravates. Mitte just julgustav hinnang, kuid kohalikud jätsid meile sõbraliku mulje ning kui pidevalt silma ja suhu liiva tuiskav tuul välja arvata, siis polnud hullu midagi.

Järgmisel hommikul olime varakult sadamas kohal. Järgnes terve päev ootamist, segadust ja vastuolulist infot, kuid nagu aru saime, siis mingi lootus oli, et miski läheb samal päeval Djibouti poole. Ei jäänud üle muud kui olla kannatlik.

Üks ärimehe-tüüpi kohalik, Rashad, tuli ja pakkus end meile asjaajamisel abiks. Kui üldiselt saadame igasugused “abimehed” pikema jututa minema ja ajame asju ise, siis siin võis kohaliku abi laevale saamisel olla määrava tähtsusega, nii et otsustasime asjaajamise tema kätte usaldada. Ilma araabia keeleta pole siin midagi teha.

Päeva lõpuks seisime pimedal kail, passid kusagil kaugel migratsiooniametnike käes, kes olid lubanud need laevale järgi tuua, ning andsime Rashadile üle raha, mida kapten olla üleveo eest küsinud, ehk 250 dollarit. Muidugimõista närisid meie hinge mitmed kahtlused.

Somaaliast toodud näivalt lõputu hulk kitsi puulaevalt maha tõstetud, sai tsikkel kraanaga sama laeva pardale tõstetud. Kuna enne oli sellega loomi veetud, oli põrand sõna otseses mõttes sitane ning libe – hea, et tsiklit kitsesitast libedal tekil veeretades ise käna ei käinud. Otsisime endale kuivema koha ning viskasime sinna oma asjad maha.

Kuid liikumahakkamisega läks aega. Kail oli veel mitukümmend aafriklast, suurte pampude ja autotäite kila-kolaga, mis kõik ootas laevale laadimist, kuid ega enne ei toimunud midagi, kui tund aega oli väljuhäälselt ning ägeda zhestikuleerimise saatel kaubeldud peale- ja mahalaadimise hinna üle – äramärkimist mainib see, et enamik olid naised. Ehk siis nägime oma silmaga ära aastatuhandeid kestnud kauplemise Araabia moodi.

Lõpuks oli kaup peal ning laev minekuvalmis. Siis tulid kohale migratsiooniametnikud, kogu rahvas kamandati laeva pealt maha, loeti üle ning lasti laevale tagasi. Passe me tagasi ei saanud – pidavat jääma Djiboutisse jõudmiseni kapteni kätte.

Sõit hakkas pihta. Ilmselt meenutas see laev siiani nähtutest olme poolest loomavagunit kõige rohkem, sest kõik oli sõnnikuga koos. Enesestmõistetavalt magasid kõik põrandal, kuivanud sitt kõikjal meie ümber ja paremaid aegu näinud kooruva värviga laeva puulaudadel, suurtes pragudes jooksmas ringi vist kõige suuremad prussakad, keda üldse kunagi näinud oleme.

Kui laev avamerele jõudis, hakkas pihta tohutu õõtsumine. Kohati tundus laev lausa ebareaalsete nurkade all olevat – tekkis tunne, kas see puupaat ühel hetkel mitte pooleks ei murdu või lihtsalt suurema lainega ümber ei lähe. Spetsiifiline õõtsumisega sünkroonis olev puulaeva kere deformeerumise vali kääksumine lisas kogu seilamisele oma romantika. Kes magas, kes näris qati, kes oksendas, ja nii terve ööpäev.

Kuigi sõit pidanuks kestma umbes 14 tundi, jõudsime Djibouti sadamasse alles 24 tundi hiljem. Enne veel käis pardal piirivalve, kes kõik kohal viibinud Somaalia kodanikud üle kuulas – relva- ja muude kahtlaste esemete vedu on siin aktuaalne teema.

Ei tea kas oli liiga hilja ja migratsioonid-tollid suletud või milles asi, ent pidime laeval veetma veel teisegi öö. Õnneks ei olnud lahes lainetust ning mootoridki lülitati välja, nii et sai täitsa inimlikult magada, ainult et väga palav ja niiske oli – liikudes oli vähemalt natuke tuult.

Järgmisel hommikul siis lõpuks maabusime. Oh, seda kisa ja kära. Naised skandeerisid aina “Allah Akbar!” ning mehed laadisid pakke maha. Mõned omavolilised abimehed aeti politsei poolt kepihoopide saatel pardalt minema – ei tea, kas Aafrikas käibki kõik nii brutaalselt?

Lõpuks laaditi ka tsikkel maha, saime isegi oma passid tagasi ning ilma igasuguse jamata saime templid paberitesse ning rohelise tule Musta Mandri avastamiseks. Keegi rohkem raha ei küsinud, nii et ilmselgelt oli Rashad olnud aus mees ning mitte üritanud meid tillist tõmmata. Jumal õnnistagu teda ja ta kaasmaalasi. Aafrika saab ilmselt olema mõneti teistmoodi.