Õigupoolest koosneks maailma üks vanimaid linnu, Jeemeni pealinn Sana’a justkui piparkoogimajadest – sedavõrd omalaadne on selle arhitektuur. Jeemenlased juba oskavad!

Kuigi Sana’a on üks neist linnadest milles on tore sihitult uitada ning kitsukestel kõrvaltänavatel ära eksida, ei ole ta siiski nii kergesti tabatav nagu näiteks Yazd Iraanis või Quito Ecuadoris. Kuidagi heitlik on selle olemus – kaunid mustrid majadel on kui vastandiks prügihunnikutes tuhnivatele kassidele, liiga tihti  kõrvulukustavalt otse üle linnataeva madallennul müristavad MiG-29 ja Su-22 hävituslennukid, silmipimestav päike jagamas maad jääkülma tuulega (Sana’a asub 2300 meetri kõrgusel merepinnast), milles omakorda segunevad värskelt jahvatatud vürtside aroomid ning lisanditega kütuse hingekriipiv ving. Elav ja hingav linn, mis teha!

Meid võttis ta siiski hästi vastu. Nagu pühakodade ümbruses ringikolamisega kipub olema (vt meie postitust näiteks Chambast Indias), sattusime ka Sana’as ühe moshee pildistamiseks parimat nurka otsides ühe aiavärava taha. Enne kui arugi saime, olime juba kellegi hoovis, mekkimas otse meie silme all värskelt küpsetatud saia. Ja üsna pea juba istumas traditsioonilise elamu allkorrusel maha laotatud vaipadel, ees liuad jeemeni roogadega. Milline külalislahkus!

Ega Sana’as peale ringiuitamise ei ole suurt midagi teha, nii et võtsime vabalt ja vaatasime niisama ringi. Et “uitamine” oleks meeleolukam, siin lindistus kassetipoe juurest:

[audio:Sanaa_kassetipood_2.mp3|titles=Jeemeni muusika Sana’a tänaval]

Nagu näha, on paljudel meestel siin Jeemenis väike mõõk vööl. Tegemist on jeemeni rahvariiete ühe elemendiga ning loomulikult kannavad nad seda väga uhkelt. Muide, teise inimese ähvardamise eest sellesama traditsioonilise mõõga ehk jambiyaga ootab ees rahatrahv ja vanglakaristus, nii et selle esmane funktsioon on pelgalt tradistiooniline aksessuaar. Ka ei ole jambiya tera ilule ega teravusele pandud suurt rõhku, sest juba mõõga eemaldamist tupest vaadatakse kui agressiooni. Seevastu mõõga vars ning vöö, mis seda uhkelt toetab, võivad olla tõelised kunstiteosed ning staatuse sümbolid.

Reede hommikul, enne iganädalast suurt palvust, tossavad igal pool ühissaunad (naised ja mehed käivad saunas muidugi eri kellaaegadel), sest enne palvetamist on tähtis end puhtaks pesta. Üks, mille peale sattusime, oli üsna omapärase välimusega – midagi sellist, nagu Klaabu ja kosmos ühes.

Palvetamine ei piirdu muidugimõista reedese päevaga, vaid kutsed palvele kostavad Sana’a arvukate minarettide ruuporitest viis korda ööpäevas – kord enne päikesetõusu, siis kui päike on kõige kõrgemas asendis, siis kui varjud on sama pikad kui neid tekitavad objektid, päikeseloojangu ajal ning siis kui on kadunud viimanegi valgus. Tihtipeale retsiteeritakse koraani ka nende aegade vahepeal, nii et “usumüra” praktiliselt ei vaibu. Kuid kui on käes ametlik palvetamise aeg, siis vähegi paranoilisemal inimesel võib tekkida tunne, et nüüd on küll lõpp käes – sireenid huilgavad ning küllap hakkab kohe taevast pommirahet sadama.

[audio:Sanaa_sireenikoraan.mp3|titles=Sana’a koraaniretsiteerimise alguspauk on justkui pommirünnaku häiresireen] [audio:Sanaa_24h_loeng.mp3|titles=mingi religioosne loeng kõrvaloleva moshee ruuporist, mis kestis üle 24 tunni järjest]

Muide, Sana’a võiks vabalt olla Araabia poolsaare kulinaariapealinn, sest siinne köök on täitsa iselaadi ning väga maitsev. Loomulikult ei puudu mereriigi toidulaualt grillitud kala:

Kuid täitsa sõltuvusttekitav on kohalik hautis nimega salta, mida serveeritakse otse tulelt võetud malmpannil nii et see veel laualgi tükk aega mullitab ja säriseb. Odavam versioon on puhtalt taimne, kuid saltat on saada ka lihaga. Ning loomulikult tuuakse restoranis sellesama salta kõrvale lauda terve hunnik lisandeid, mis vaevu pildilegi mahuvad – riis, salat, sai, puljong, vürtsikas tomatikaste… Tõeline pidusöök, ja ei maksa suurt midagi.

Nüüd võiks arvata, et meil siin Sana’as puhta lust ja lillepidu, kuid tegelikult oleme jälle pidanud bürokraatiamasinatega võitlema. Djibouti viisad saime ilma probleemideta kätte ühe päevaga, kuid Etioopia saatkond siin ei soostu meile viisasid väljastama. Ütlevad, et peame taotlema oma riigis. Või, noh, meie puhul siis Rootsis, sest seal on Eestile lähim Etioopia saatkond. Sinna peaksime siis oma passid koos taotlustega saatma. Mis te arvate, kas pärast printerikassetiafääri on Jeemenist võimalik midagi Euroopasse saata? Ei, saadetisi ei võeta isegi vastu. Nii et meie ainus ja viimane võimalus on saata oma passid Rootsisse Djiboutist (sest ka seal ei ole telefonivestluse põhjal võimalik eestlastel viisat saada), mis pidavat olema üks kallis urgas. Aga mis sa hing teed.

* HDR-märge kolme linnafoto juures tähistab mitmest eri säriajaga fotost kokkukleebitud fotot.