Al Mukallast Adenisse saamine ei ole niisama – teele jääb Abyani provints, kus ilma teeb iseseisvusliikumine ning kus kohalikku meediat uskudes iga nädal miski plahvatab. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et pidime jälle minema eskordiga.

Et vahemaa kahe linna vahel on üle kuuesaja kilomeetri, siis muidugimõista tahtsime startida nii vara kui võimalik, et ikka enne pimedat kohale jõuda. Öö ja päev on siin ekvaatori lähedal aastaringselt umbkaudu ühepikkused, nii et valget aega on nii kuuest hommikul kuueni õhtul. Seda silmas pidades oleks hea olnud liikuma hakata juba kell seitse, kuid politseist pakuti välja start kell kaheksa. No kes me oleme, et politseiga vaielda – jäigi siis nii.

Olime hommikul kell kaheksa vinks-vonks valmis, kuid keda polnud kohal, oli eskort. Ootasime veerand, pool, kolmveerand, tund aega. Mõtlesime, et küllap on mõne intsidendi tõttu tee jälle suletud (nagu see oli päev varem) ja me ei lähe kuskile, kui lõpuks ilmus autotäis püssimehi kohale. Lohutasime end mõttega, et pimedani on ju veel pea üheksa tundi aega – vast jõuame enne seda sihtkohta.

Hakkasime sõitma ning mõni kilomeeter enne linna piiri liitus meiega veel neli autotäit – ei mitte, püssimehi, vaid valgeid turiste. Seepärast siis ilmselt tunniajane hilinemine – küllap läks Ida-Euroopa näitsikutel meigi tegemisega aega, või kes neid paketireisijate muresid ikka teab. Kui oled niigi vähe ärevil ja pead veel millegi või kellegi järel ootama, siis on kerge sarkastiline olla. Kuid selline konvoi niisiis, magus sihtmärk. Püüdsime sellele liialt mitte mõelda.

Paarkümmend kilomeetrit linnast väljas pööras konvoi peateelt minema ning mingile väiksele teele. Ühe kaljumoodustise juures jäid kõik seisma ning ronisid oma konditsioneeritud autodest välja. Pildipeatus?! Nojah, turist peab ju täie raha eest meelelahutust saama.

Mõnekümne kilomeetri pärast sama stsenaarium. No kuidas kurat me küll enne päikeseloojangut Adenisse jõuame, kui me iga natukese aja tagant jälle seisma jääme? Ma saan aru, kui need pildipeatused kestaksid mõni minut (nagu meil muidu kombeks), kuid ei – ikka kümme-viisteist minutit, et jõuaks ikka suitsu ära teha, jalgu sirutada jne.

Veidi enne ühe kolmandiku peale jõudmist jõudsime kolonniga ära käia ka ühe kraatrijärve ääres, mida me olime enne Google Earthis silmanud, kuid millest ise oleksime ilmselt täie auruga mööda sõitnud. Kuid ega ausalt öeldes, olles näinud Quilotoa kraatrit Ecuadoris ning Kelimutu järvi Indoneesias, ei pakkunud see eriti pinget. Võib-olla oli asi ka selles, et vaimselt olime hoopis teisel lainel.

Bir Alis ilmnes, et meie turismigrupp ei kavatsegi Adenisse sõita vaid jääb ööseks kalurikülla – sellega oli selge, miks neil kuhugi kiiret polnud. Meile anti uus eskort ning võisime edasi kimada. Kell oli muidugi juba päris palju ning eskortide põsed hakkasid minema aina rohkem punni. Politsei autod on Jeemenis reeglina täiesti utiilid – tuled puruks ning rehvid siledad, ning vahetevahel ei lähe käimagi. Päris tükk aega kulus teinekord, enne kui asi töökorda saadi ning jälle liikuma hakkasime. Kuid aeg aina tiksus ning päikese nurga järgi võis arvata, et ega loojang enam kaugel ei ole.

Abyanist, mida ilmestasid kontrollpunktid iga paari kilomeetri tagant, ning tee ääres passivad tankid ja kuulipildujad, sõitsime läbi juba loojuva päikese valguses. Ei olnud enam aega ärevust tunda (kuigi tegemist oli ilmselgelt kõige ärevusttekitavama piirkonnaga teekonnal Al Mukallast Adenisse), vaid tuli liikuda, ja kiiresti! Siis, viiskümmend kilomeetrit enne Adenit, kästi meil seisma jääda ja oodata, kuni Adenist meile uus eskort vastu tuleb – tund aega! Vaatasime tuhmunud pilgul päikest horisondi taha vajumas, kirudes endamisi hommikust viivitust. Tund aega! Oleks varem startinud, oleks me ilmselt olnud juba päral.

Nii kui päike oli loojunud, hakkas kiiresti pimenema – nagu ekvaatori lähedal ikka. Poole tunni pärast oli juba pime, ning kuna kontrollpunktis ei põlenud ükski tuli, siis kottpime. Passisime tee ääres, autod voorisid mööda. Kui Al-Qaeda tahaks meile otsa peale teha (just seda on ta tõotanud teha kõigi mittemoslemitega Jeemenis), siis palun väga, siin me oleme! Kumb on hullem, kas sõita viimased mõnikümmend kilomeetrit ilma eskordita, kuni on veel raasuke valgust, või oodata Abyani all pimedas kontrollpunktis? Ega ausalt öeldes ei tea.

Mingil hetkel jõudis eskort kohale, kuid meie tsikkel ei läinud käima – juba tükk aega on starter jupsinud. Pärast kümmet korda starteriga katsetamist ei jäänud üle muud, kui tuli käima lükata. Kärsitu eskort ees, meie järel, asusime oma viimsele teekonnale. Just nimelt, pimedas 120 km/h kihutaval eskordil kannul püsida püüdes, ilma tuledeta sõitvate sõidukite vahel möödasõite tehes oli mul tunne, et see on küll lõpp. Kumb oleks hullem, kas langeda Al-Qaeda küüsi või lõpetada suurel kiirusel kraavis?

Liiga pikalt ei pidanud sellele siiski mõtlema, sest kihutades möödusid kilomeetrid kui linnutiivul ning veidi enne Adenit lubati meil iseseisvalt edasi sõita. Me olime ikka veel elus!!!

Et Aden ei ole teab mis huvitav linn, siis võtsime järgmisel päeval rataste alla tee Jeemeni pealinna Sana’asse. Põhja poole liikudes muutus maastik aina mägisemaks, ning kuna seekord ei olnud meil enam eskorti kaasas (vaid paber politseist, millelt oskasime välja lugeda vaid oma passinumbreid – kõik muu oli araabia keeles), siis saime peatuda seal kus tahtsime (ning nii kaua kui tahtsime), et teha inimestega juttu, imetleda terrasspõldusid ning Jeemeni omapärast arhitektuuri, majad kui kindlused mäekülgedel.